Olge te hoitud ja armastatud

Näitus „Olge te hoitud ja armastatud“ toob publikuni Dénes Farkasi, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko loomingu koos suurendatud ja väljavalgustatud fotodega Prinzhorni kollektsioonist. 

„Iga näituse saamislugu algab kunstnikega, kes sind kõnetavad. Juhtub neid olema rohkem kui üks, peavad nad olema väga, väga head kunstnikud, et nende ühtejooksev kõne su peas vasardavaks kakofooniaks ei muutuks. Dénes Farkasi, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko loomingu kogemus on olnud võimsam kui kõne, see on pigem üleujutus, kus vee peale jäämiseks tuleb suu kinni hoida. Meie oma ungarlane Dénes Farkas, meie oma venelane Jevgeni Zolotko ja meie oma eestlane Tõnis Saadoja esitavad vägeva läbilõike Eesti ühiskonna mitmekesisuse tagasihoidlikust potentsiaalist. Neil kolmel, kes kõnnivad üksildastena, õnnestub iseendast rääkides rääkida millestki endast palju suuremast,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk.

Väljapanekul esitatud teoste tähendus ja märgilisus lähtub ennekõike emotsionaalsest mälust, mis keeldub allumast ideoloogiale ning muutuvale tõlgendusele. Inimeseks olemise aluspõhi: lapsepõlvemälestused, hirm, usaldus ja kõhklus, igatsus terviklikkuse ja vaimuselguse järele on tuttavad igaühele, olgugi need peidetud pragmaatilise, filosoofilise või poliitilise eksistentsi taha halli tsooni. Sageli on kunst ainus koht, kus sügavalt sisimast tulevad teated kõnelevad, ja kus nõrkuseks peetu tugevuseks muutub.

Eesti kuulub nende maade hulka, kus pole veel eksponeeritud Heidelbergi ülikooli psühhiaatriakliinikumi kuulsat kunstikollektsiooni, kuhu kuulub 27 000 tööd: joonistusi, maale, kollaaže ja käsitöönäiteid normiväliselt mõtlevatelt, ühiskondlikesse konventsioonidesse mittemahtuvatelt indiviididelt. Psühhiaatri ja kunstiloolase Hans Prinzhorni nime kandvasse kollektsiooni üle-eelmise sajandi lõpust siiani koondatud autsaiderite tööd annavad tunnistust ühiskonna ja üksikisiku vabadusemõistmise keerulisest suhtest. Sageli on ühiskonna poliitilise ladviku valik ja hukkamõist olnud looduslikust valikust mitu korda julmem. Sellest räägib tõsiasi, et paljudelt nende samade tööde autoritelt võeti Natsi-Saksamaa T4 eutanaasiaprogrammi ettekirjutusi järgides elu. „Hullumeelne ilu“ – termin, mida Prinzhorni kollektsiooni töödest tehtud filmide ja näitustega seoses kasutavad mitme maa kultuuriinstitutsioonid – on häirinud ja saanud võimu kuritarvitamise ajendiks mitte ainult minevikus ja mitte ainult Saksamaal.

Ajal, mil ühiskond vaatab üle oma ellujäämise strateegiaid ja liigub aina suurema suletuse suunas, on see näitus pühendatud kunstile, mis teeb haiget ja tervendab, ning kunstnikele, kes annavad kuju ja muudavad nähtavaks.