Jaakobi redel

Vana testamendi tegelaskujusid ja nende vanust retsiteeriva noormehe videoga samas ruumis esitab Zolotko – seekord seinateksti ja fotosarjana – veel ühe piibliloo. Lugu räägib veeuputusejärgsest patriarh Jaakobist. Sellest, kes pettis Iisakilt välja esmasünni õiguse ja kes võitles Jumalaga temalt õnnistust nõudes. Seinatekstis keskendub Zolotko noore Jaakobi unenäole, milles talle ilmutub taevane redel koos inglitega ja Jumal, kes kinnitab talle oma soosingut. Fotosarjas jätkab Zolotko piiblitekstile vastu hakates: noor ja kena valge mees lõhub kirvega laudaalust redelit, taevast ja maad ühendavat sümboolset sidet. Kuni seda ei ole enam.

Näituse lõpetav video- ja fotoinstallatsioon on ehk otseseim vanatestamentlikke viiteid kasutav Jevgeni Zolotko töö, mis piiblit tundvale vaatajale pole kaugeltki lõplik, sest ta teab, et vana testamendi inimsugu ongi vastuoluline ja pidevalt patustav, ning Jumal, kelle teed on ettearvamatud, kinnitab veel korduvalt oma poolehoidu Jaakobile ja tema järglastele.

Religioonileigele tänapäevale võib kaev, millest Zolotko ammutab, näida arhailise ja paatoslikuna, aga kunstniku oskus ja viis siduda seda meie kõrval elavate inimeste lugudega, annab neile lugudele eepilise sügavuse, mis pädeb.

Üsna otseselt tekitab see seose Prinzhorni kunstnikega, kellele religioon oli nende elu, süütunde ja lootuse lahutamatu osa. Vahekorra selgitamine Jumalaga on nende mõlema ühiskondliku vastutuse teemast üle.

„Ma näen lootust selles, et kui me jääme vait ja me ei saa midagi öelda ega teha ning meil puuduvad sotsiaalsed suhted, siis lootus ongi seal, üle piiri. Seal, kus meil pole mitte midagi, on ehk lootust, aga seda on raske selgitada, sest see on üle piiri, meie sotsiaalse suhtlemise mullist väljas,“ ütleb Zolotko.

„Vakatus“ – sõna, mida on kasutatud Jevgeni Zolotko tööde mõju kirjeldamiseks, väljendab täpselt vaikuse talumatut raskust, mis neid töid saadab.