Jahipüssi haavlilaengu hiilgus

Johann Knopf hakkas joonistama kohe pärast vaimuhaiglasse jõudmist. Tema piltidel on kogu teda köitev religioosne atribuutika: kiirgavad ringid nagu monstrantsid, noolest läbistatud südamed, müstilised arvud ja oraakellikud sõnad.

Johann Knopfil on ka teistlaadseid pilte, need seostuvad tema noorusaja mälestustega ja neis mängib põhiosa tema emapoolne vanaisa, heal järjel taluomanik. Taluõued, loomad ja eriti linnud on Knopfi lemmikkujundid. Tema kompositsioonid lindudest on osavalt korrastatud ja peaaegu abstraktselt üldistatud. Tihti on koos nende kujutistega terariistad ja püssid, mis pildil olevais lausekatkeis korrutavad püssikuulimaagiat saatvaid loitse.

Hans Prinzhorn on valinud raamatus „Vaimuhaigete pildiloome“ (1922) Knopfi kümne põhjalikumalt käsitletud kunstniku hulka. Erinevalt Bühlerist ei vaatle ta Knopfi loomingut autentse ega erandlikuna, vaimuhaigusest eraldiseisva kunstilise saavutusena. Nagu Knopfi haiguspilt, mida Prinzhorn nimetab „tüüpiliseks vaikseks skisofreeniaks“, nii peab ta ka Knopfi pilte tugevalt formalistlikeks ja pelgalt haiguslugu peegeldavaks: „Jagamisvajadus nii öeldud kui ka kirjutatud sõnas ja pildis on Knopfile loomise esmaimpulss, aga see ei jõua joonistamise olemusliku tuumani,“ kirjutab Prinzhorn.