Johann Knopf, Prinzhorni raamatus „Vaimuhaigete pildiloome“ hüüdnimega Knüpfer (1866–1910)

Johann Knopf sündis 1866. aastal Odenwaldi Wünschmichelbachi külas neljast vennast noorimana. Koolis keskpärane, õppis ta selgeks pagariameti. Seejärel reisis ta kodust eemale välismaale. Teada on, et 20. ja 30. eluaastate vahel töötas ta ühes suures linnas vaheldumisi pagari ja töölisena tsemenditehases, hiljem masinatehases, kus õppis selgeks lukksepaameti. Knopfi sõnul elas ta koos ema ja ühega oma vendadest, oli vaikne ning rahulik. Pärast ema surma 1906. aastal veensid tuttavad teda abielluma, mida ta tegi oma sõnul vastumeelselt. Perekonda sündis kaks last.

„Kõik, mida me Knopfist teame, pärineb tema enda mahukast autobiograafiast, mille ta kirjutas vaimuhaiglas viibides,“ räägib oma raamatus Prinzhorn. „Pärast abiellumist vahetas ta mitu korda ametit, juhtus ka, et jõi palju, kuigi talus vaevu alkoholi. /…/ Knopf ei usaldanud oma naist ega tuttavaid /…/, käis harva tööl ja viibis vähe kodus. Aastal 1902 trahviti teda seitse korda kerjamise eest, lõpuks toimetati armetus seisus ja taskunoaga tekitatud rinnahaavaga vaimuhaiglasse. /…/  Sõnakasutuses oli ta maneerlik ja liialdas /…/, vahel pompoosselt pidulik /…/. Haiglas pääses valla Knopfi seni looritatuks jäänud religioosne suurushullustus /…/. Tähelepanuväärne on tema loomaarmastus, ta jälgib neid kiindunult ja väidab mõistvat linnukeelt.“

Pärast lühiajalist Heidelbergi psühhiaatriahaiglas viibimist saadeti Johann Knopf 1903. aastal edasi Emmendingenisse. Ta suri 1910. aastal Wieslochi ravi- ja hooldeasutuses, kus oli veetnud viis viimast aastat.