Josef Forster (1878–1949)

Forster sündis 1878. aastal Stadtamhofis Regensburgi lähedal. Tema isa oli õllepruulija, tal oli kaks õde. 1915. aastal sai ta nägemuse osaliseks, milles ilmutas end Päikeseneitsi. Järgmisel aastal sattus Forster Regensburgi Karthaus-Prülli raviasutusse, kus tema õnneks alustas tegevust saabuva Weimari vabariigi uus lootusrikas psühhiaatrite põlvkond.

Haiglas arendas Forster aastate jooksul välja kompleksse filosoofia. Seda väljendas ta tekstides ja piltides ning selgitas meelsasti ka arstidele. Selle filosoofia tuum oli eneseküllasuse ja täieliku autonoomia idee, mis väljendus Försteri püüdes toituda üksnes oma keha eritistest. Süües oma spermat ja väljaheiteid, juues oma uriini, arvas ta, et nagu alkeemias saavutavad need pidevas taasringluses olles aina suurema puhastatuse astme. Forster leiutas pea külge kinnitatavad vahendid, et kinni pidada oma ninavedelikke, uskudes, et nii muutub ta „õilisimeseks“ kellel on kellamängutaoline hele hääl, kes on kõigis kunstides osav ja nii kerge, et hõljub maapinna kohal. Muide, oma eritisi kasutas ta ka maalides.

Forster vabanes haiglast alles 1941. aastal õe tungiva surve tulemusena.