Taju elurahu inimeste kaudu, nii nagu arm saab õnnistuse Jeesuselt Kristuselt

Prinzhorn, kes pühendab Heinrich Hermann Mebesile – tema nime nimetamata – oma kuulsa raamatu „Vaimuhaigete pildiloome“ (1922) kahekümnest värvitahvlist ühe, võrdleb tema käsikirju ja maaliloomingut Philipp Otto Runge, keskaegse raamatukunsti ja Pärsia miniatuuridega ning põhjendab: „Pärast surma jäi temast maha hulk vihikuid arvukate tundlikult maalitud akvarellidega matkivas laadis ja erakordselt rikkalik luule ning proosapärand. Viimased on maneerlikud, kirjutatud oraakellikus keeles. Tema pildid on sümbolitest küllastunud ja rohkete motiividega, pisikestest detailidest koosnevad ja rangele sümmeetriale ehitatud. /…/ Pildi üldises korrapäras valitseb kellameistri müstilis-sümboolsele maailmavaatele eriti südamelähedane kahene jaotus: pildi alaosas /…/ on patusfäär, kus inimesed oma tungide tõttu kannatavad /…/; pildi ülaosas /…/ on truuduse, süütuse ja õndsuse riik. Pildi vormiline ülesehitus on ebatavaliselt range, siiski ei muutu see pedantseks, sest motiivirikkus vastandab erinevaid pildigruppe. /…/ Kõik mõjub nii originaalsena, et pole põhjust pidada pildi teemasid ja ülesehitust muuks, kui mehe enda leiutiseks.“