Svalbard #002

Kaasaegse kunsti muuseumis 2017. aastal toimunud isikunäituse tarvis käis Farkas Norras, Liibanonis ja Venemaal tutvumas maailma seemnepankadega. See foto on teine kolmesest sarjast, mis on tehtud Svalbardis Norras. Valged puhtad ja lumised vaated peidavad – vähem või rohkem märgatavalt – inimasustuse jälgi. Nende suurejooneliste vaadete mastaapi mõõdabki suurem või pisem märk inimese kohalolust. Need on ega ole ka ainult loodusvaated, neil fotodel on makro- ja mikrokosmose vahekord täpselt õiges, halastamatus proportsioonis: kirkas lumevalguses kõrguv mägine maastik on tumedatest majakestest või inimese sihipärase tegevuse sisu peitvatest konteineritest määratult suurem – võimas paratamatus kõrvuti pidevalt kasvava juhusega.

Farkasi töödes ei ole religioosset elutunnetust kogenu imetlust, alandlikkust või vastuhakku nagu Jevgeni Zolotkol. Oma meediumiga ei käitu ta tööst töösse loogilisi samme astudes nagu Saadoja, kes teel olles ei kaota raasugi emotsionaalsest algtõukest, mis teda teost maalima ajendas. Samuti on Farkasi järjepidevus nii teostuslikus kui ka sisulises plaanis tunnetuspõhine, aga see on segu maailmaga hädas oleva lapse ja nõudliku proffi vastuolulisest vahekorrast: üks neist esitab lakkamatult küsimusi, teise käsi ei värise, pilk fokusseerib erapooletult ja täpselt. Vaatajale, kellele näha antakse, võib paljastuda ka see, mida näha ei ole: äratundmine, mis kõrvetab ja ülendab.

„Ma ei ole filosoof, minu viis seda maailma vaadata on palju isiklikum. Olen alati olnud huvitatud põhjustest, miks ma millestki aru ei saa, ja usun siiralt, et mõistmist iseeneses ei olegi olemas,“ ütleb Farkas. „Svalbardis“ on see tõdemus omal kohal, sest kuidas saakski mõista midagi, mille kõrval sa oled tolmukübe. See on Zolotko teema, mille nii Saadoja kui ka Farkas püüavad kinni uuriva meele, kindla käe ja täpse silma abil nõnda, et mäest, mille su kaamera üles võtab, saab võlumägi.