Tule! (Kiri abikaasale)

Emma Haucki kirjad abikaasale on pärit ajast, kui ta viibis teist korda Heidelbergi haiglas. Neis igatseb ta tagasi koduse elu juurde, kirjutab abikaasale ja palub endale järele tulla. Tema kirju edasi ei saadetud, vaid köideti haigusloo vahele, seetõttu ei jõudnud need iial adressaadini. Õigupoolest ei oodanud need kirjad vastust ega mõttevahetust, need koosnesid vaid paarist sõnast ,nagu „Tule, mu südameaare“ või ühest ainsast hüüatusest „Tule, tule!“.

Sõnad Emma Haucki kirjades kogunevad tihedaisse kooslustesse, kattes kogu lehepinna. Ülekirjutused muudavad teksti loetamatuks, moodustades sambaid ja struktuure, neist jääb alles vaid rütmiline vibreerimine, need ei ole enam sõnad, vaid graafiline struktuur.

„Vaimuhaigete pildiloomes“ käsitleb Hans Prinzhorn Emma Haucki kirju esialgu „kritseldustena“, aga peatselt – nende korra- ja reeglipära ning sümmeetriat arvestades – liigitab ta need „dekoratiiv-ornamentaalse“ kujutamisviisi alla.