Näituse „Olge te hoitud ja armastatud“ saamislugu

Iga näituse saamislugu algab kunstnikest, kes sind kõnetavad. Juhtub neid olema rohkem kui üks, peavad nad olema väga, väga head kunstnikud, et nende ühtejooksev kõne su peas vasardavaks kakofooniaks ei muutuks. Dénes Farkasi, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko loomingu kogemus on olnud võimsam kui kõne, pigem on see üleujutus, milles ellu jäämiseks tuleb suu kinni hoida.

Sina, kes sa oma tunnetele keelelist vastet otsid, alustad emotsioonide välja puhastamisest, sõnade abil mõtete kujundamisest. Kõigepealt tuleb sedastamine: neil kolmel, kes kõnnivad üksildastena, õnnestub iseendast rääkides rääkida millestki endast palju suuremast. Seejärel tuleb oletus ja lootus: iseendast suuremasse peaks mahtuma mitu teist „iset“. Kas mahub? Järgneb järeleproovimine, sa räägid kolme kunstnikuga, ja see töötab: nad on nõus näitust tegema. Siis meenub sulle, et sa ju teadsid, et see töötab! Teadsid sellest hetkest peale, kui Jevgeni Zolotko saatis sulle Arseni Tarkovski luuletuse, milles olid järgmised read: „Был язык мой правдив, как спектральный анализ, А слова у меня под ногами валялись.“^[1]

Autistidele, kes me sageli oleme, antud võimalus suhelda visuaalse kujundlikkuse keeles on hindamatu. Isegi kui me pole saanud institutsionaalset heakskiitu oma kunstnikuks olemisele, aitab see meil teha rahu inimeseks olemise igavese piiripealsuse ja kuristikku kukkumise hirmuga. Hirmuga, et ainus, mis meie elust järele jääb, on haiguslugu, mille on keegi teine kirja pannud.

Sa mõtled Heidelbergi kliiniku kunstikollektsioonile, vaimuhaigete töödele, mille süstemaatilist kogumist Hans Prinzhorn (1886–1933) alustas eelmise sajandi alguses, ja sellele, kui paljusid „päris“ kunstnikke see inspireeris: Paul Klee, Emil Nolde, Alfred Kubin, Max Ernst, Jean Dubuffet, Georg Baselitz, Jean-Michel Basquiat, David Bowie … Esimene, kes pärast teist maailmasõda eksponeeris Prinzhorni kollektsiooni tööde suurt valikut, oli 20. sajandi legendaarsemaid kuraatoreid Harald Szeemann.

Sa mõistad, miks autsaiderite kunst loovinimesi innustab: oht saada ühiskonnast välja arvatud, on ka nende elu osa. Avatus ja julgus olla teistmoodi on nende vabaduse eeldus ajal, kui hirm teistsuguseks tunnistatuse ees lükkab enamikku vabatahtlikult järgima ühesugususe halli massi poole viitavat teenäitu.

Hall ei ole hinnang. „Mulle tundub, et terve elu käib sellises tonaalsuses, nii minu ümber kui ka minu sees. On väga vähe täiesti valgeid ja musti olukordi. /- – -/ Võib-olla selles hallis ajas toimuvadki kõige tähtsamad asjad. /- – -/ Pidevalt tehakse mikrootsuseid ja kogumassina tundub kõik hall, nagu ei toimuks midagi. Tegelikult paljud mikrootsused määravad, mis juhtub,“ ütleb Jevgeni Zolotko. Zolotko, nagu ka Saadoja ja Farkas, kasutavad oma töödes väga palju halli, nii esteetilises kui ka metafüüsilises, „nii kujutavas kui ka kujundlikus mõttes“ (Saadoja). Saadoja viis maalida, tema lõputu, piiripealselt porihalliks muutumise võimalusel balansseeriv värvide segamine, tema ja Farkasi mustvalgest fotograafiast mõjutatud monokroomia-armastus on tasakaalu hoidmine neutraalsuse ja sügavuse vahel. Rääkimata Zolotko piiblitekstideni ja sealt edasi selgrooüdini minevaist rännakutest. Sõjakuulutamisest „alguses oli sõnale“. Piiril kõndimine on neile kolmele tuttav, siinpool äratundmise rahustav ilu, sealpool hull ettenägematus. Nende vahel kunstnik kui jumala narr, ühtviisi pühak ja ullike. „… see on uus jumala loll ning me peame teda toitma ning hoidma, sest seni, kuni ta käib, on meil lootust.“ (Zolotko)

„Kunst saab olla inimestele eeskujuks, näidata, millistesse kaugustesse on vaba inimene võimeline liikuma, kui teda ei käsitleta kui idiooti.“ (Saadoja)

Tõlgendused muutuvad koos kontekstide ja ideoloogiatega. Nõukogude kunstiteaduse vastuvõtuvõime lõppes impressionismiga, Natsi-Saksamaa ei neelanud alla Saksa ekspressionistide kunsti, mida võrreldi vaimuhaigete „kritseldustega“. Hans Prinzhorn, kes tegutses Heidelbergi psühhiaatriakliinikumi juures kunstimuuseumi rajamise nimel, toetus teoste kogusse valimise eelistustes just Saksa ekspressionistide esteetikale. Kaua aega sealsamas töötanud, psühholoogiat ja kriminoloogiat uurinud Hans Gruhle (1880–1958, lahkus ametist 1939. aastal, keeldudes osalemast patsientide kallal rakendatavas eutanaasiaprogrammis) sidus esteetika ühiskondliku arvamusega. Ta nägi vaimuhaigete kunsti kvaliteedis piisavat tõestust, et kummutada eelarvamus, nagu ei kuuluks see ühiskonna väärtusloome hulka, sest kriminaalkoodeksi järgi polevat vaimse häirega inimesed selleks võimelised.

„Mõistke hukka, et olla hoitud!“ on lühinägelik tegevuskava. Totalitaarsete režiimide lemmikvormel „Üks partei, üks rahvas, üks kunst!“ tuleb väga vaikselt – ja korraga ta ongi kohal. Kas viib pandeemia toel aina süvenev piiride sulgumine kaasa ka meie äsjase kogemuse avatud maailmast? Kui praegune aeg ongi kodu korda tegemise võimalus, siis mitte selleks, et ärgata igal hommikul ruumides, mille seinad on ühtviisi pruunid. Liigirikkuse hävimise pärast muretsemine ei ole üksnes looduskeskkonna probleem, see on ka ühiskondlik mure.

Kunstihoone näitusel „Olge te hoitud ja armastatud“ esinevad kolm väga head Eesti kunstnikku, kelle päritolu- ja kultuuritaust erinevad, kelle vanus on veidi alla või üle neljakümne, kes on oma parimas loomeeas. Ükskõik millise mõõdupuuga – puhtemotsionaalse ja kontekstivaba või kunstiloo arengut tundvaga – nende teoseid ka ei mõõdaks, on tulemuseks imetlusväärne kõrgtase. Ühelgi neist pole komplekse „vana“, „võõra“ või „veidra“ kunsti suhtes.

Dénes Farkasi installatsioone võiks vanakooli terminit kasutades nimetada „seadeldisteks“, siin on nii omakäelisest meisterdamisest sündinud kui ka valmiskujundina töötavaid leidobjekte: kirjutusmasin, muusikakeskus, võõrad omaks muudetud tekstid. Nende alusel tehtud fotod, mis justnagu ei peaks iseseisvalt toimima, teevad seda ometi. Teevad nii, et neil sündiv kujutis on sugestiivne, avatud ja eneseküllane, tuttav ning ootamatu ühtaegu. Nagu Tõnis Saadoja maal, mis asetab tõesuse illusoorsusega kõrvuti, ühtaegu mõlema eluõigust näidates. „Me võtame kuhugi sihi, aga me jõuame selle asemel alati mitmesse paika, alati. Ja need paigad on seotud läbi meie isikute, läbi aja, mil me elame, läbi olude ning juhuste− ja see kõik on kokku tõene.“ Ning „… see pole kindlasti kõik, milleks nii kunstnik kui vaataja võimelised on. Või milleks nad varasemalt võimelised on olnud.“ (Tõnis Saadoja)

Jevgeni Zolotko, Dénes Farkasi ja Tõnis Saadoja kunst on väga erinev, see ei võistle ega tühista, ei täienda ega suurenda üksteise mõju. Seda teeb kunstipublik. Nende kolme tööd on uhkelt kõrvuti, ühes ajas, üksteist jälgivad ja tunnustavad. Nad teavad, et nagu elus nii ka kunstis on suures väikest ja vastupidi, et juhus ja plaanipärasus, vana ja uus, täiuslik ja tühine käivad käsikäes. Omaenese loomingus liiguvad nad ühest tööst teise järjepidevust kaotamata, toetudes varasemate kogemuste õppetundidele. Iseenda ja teiste omadele. Nende arenguvõimeline professionaalsus oskab väärtustada mitteprofessionaalide kaootilist, aga rikast potentsiaali. Sellisena seisavad nad sõbrana poolteist sajandit tagasi sündinud Heidelbergi Prinzhorni muuseumi üheksa autori kõrval, kelle loomingut kõheldakse tänase päevani ühemõtteliselt kunstiks nimetamast.

[1] Eesti keeles võiks need Arseni Tarkovski seni tõlkimata luuletuse read tähendada „keel, milles ma kõnelesin, oli täpne ja terav, samal ajal kui sõnad vedelesid mu jalge ees maas“.