Oktoober. Lillakas hall

Saadoja viimane töö uuest sarjast. Ta on ennast riskiküpseks lahti maalinud, tema ateljee aknast paistev elumaja Kullassepa ja Kuninga tänava ristil on pildil peaaegu nähtamatu, sudusse uppunud, poriselt piiripealne. Tuhm ooker, soe roosa, oliivroheline, sinine ja lõpuks see lillakas hall … Nimetused ütlevad määratult vähem kui nägemise kogemus. Lõputu segamise tulemusena saadud toonid, ei ühtegi puhast värvi. Saadoja värvide segamise samplitest võiks omaette näituse teha.

Aastal 2018 toimunud isikunäitusel „Stuudio“ eksponeeris kunstnik kaheksat värvitahvlit. Need olid tugevad ja kõvahäälselt ennastkuulutavates toonides, oli raske uskuda, et eranditult kõik koosnesid mitmest ja mitmest üksteise peale kantud värvikihitidest. „Stuudiole“ tagasi mõeldes võrdled tahtmatult värvidega ümberkäimise õppetunde, mida Saadoja jagab: kuidas on jõutud sedavõrd erineva mõjuni, mida saab saavutada töövahendite võimalusi välja valgustades.

„Minu ja kunsti suhe on selles mõttes väga läbipaistev,“ ütleb ta oma teekonda varjamatult näidates. Ja kuigi asjasse pühendatu mõistmisrõõmust on raske eemalduda selleks, et võtta distants tulemuse hindamiseks, on niisugune samm vajalik. Sest see, mille nimel kogu teekond on toimunud, on kogemus täiusele väga lähedale jõudmisest.

„Kunst saab /…/ näidata, millistesse kaugustesse on vaba inimene võimeline liikuma, /…/ see pole kindlasti kõik, milleks nii kunstnik kui ka vaataja võimelised on. Või milleks nad varasemalt võimelised on olnud.“ (Tõnis Saadoja)