Tulin siia selleks, et üksi olla. Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla

Reisid võivad teinekord elu muuta. Ilmade ja samuti geopoliitiliste sündmuste poolest kuumal 2022. aasta suvel kutsusid kuraatorid Corina L. Apostol ja Kristaps Ancāns kaheksa kunstnikku (neli Eestist ja neli Lätist) rändama mööda Läänemere rannikut, et üksteist tundma õppida ja üheskoos näitus luua. Koostöö käigus toob iga kunstnik Kunstihoone galeriis toimuvale näitusele „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ oma isikliku lähenemise kunstiloomingule ja kooseksisteerimisele. Näitus „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ ammutab inspiratsiooni Jerzy Kawalerowiczi 1959. aasta filmist „Balti ekspress“, mis keerleb kahe võõra suhtluse ümber, kes on sunnitud kitsukese rongikupee klaustrofoobsetes tingimustes koos eksisteerima. Rongireisist kujuneb katalüsaator, mis katsetab, millist keemiat on ebastabiilsetes ja ebakindlates tingimustes võimalik luua.

Näitus kajastab erinevaid vastastikmõjusid, lugusid ja läbipõimunud kogemusi, mis avavad teatud tühimiku, mis on meie ühiskondades pandeemia ja praeguste kriiside ajal plahvatuslikult laienenud. Need toovad esile selle, mida siiani püsiv tühjus oli endas varjanud. Kuidas peaksime käituma, kuidas üksteist usaldama ja milline see uus kriisiajastu kultuur välja näeb? Tormilised sündmused võivad teinekord pakkuda uusi võimalusi asjadele lähenemiseks, sest me ei pea enam järgima varem paika pandud kaanoneid. Kas „uus meie“ on arendanud oskused või koguni teatud supervõimed, et muutustega toime tulla, või on meie kaotuste ja leina tase vaikselt kerkimas? Kuidas tuleme toime juhtunu ja praeguste väljakutsetega, oodates endiselt rongi saabumist uude sihtkohta?