Ma ei tunne sind nii hästi

Kui ma kirja sain, astusin rongile, teadmata isegi, miks.

Ma ei tea, miks ma selle reisi ette võtsin.

Prahti täis koridorid, kus inimesed seisavad, ilma et neil oleks midagi teha ega kuhugi minna, sirutuvad pikkade radadena kaugusse, pigistades kokku allasurutud empaatia, seksuaalsuse ja igavuse. On see teatud laadi puhastustuli? Motiivid jäävad varjatuks ja ebaselgeks. Kes on need kaks inimest? Kuhu nad lähevad? Kus nad on käinud? Ümberringi kihab vestlustest, aruteludest ja kuulujuttudest, mida me põnevuse ja jahmatusega jälgime, et avastada äsja juhtunu üksikasju.

Johannes Luik ja Krišjānis Elviks on samamoodi mitmekihilise kahekõne tulemusena loonud kohaspetsiifilise töödesarja „Ma ei tunne sind nii hästi“. Nad on kirjeldanud seda kui protsessipõhist vestlust materjalis, astudes ühtlasi dialoogi ka näituseruumi ja teiste kunstnike teostega.

Materjale valmistatakse enamasti kindlal eesmärgil, et täita ehitatud keskkonnas konkreetset ülesannet. Mis aga juhtub juba ära kasutatud või üle jäänud materjalidega? Kas peaksime panema need tagasi kasti, milles need saabusid? Või on need leidnud oma ootuspärasest ülesandest vabanenuna uue eesmärgi? Milline vestlus võib luua materjali ennast: keraamilised plaadid kohtumas käristatud, taaskasutatud teksakangaga, PVC-ribadega kaetud kipsplaat, puit kõrvuti köite ja värviga? Galeriisse laiali paigutatud, kokkupuutehetkesse fikseeritud materjalid, mis pole üksteisele sugugi nii võõrad, suunavad meid tarbimistele suunatud ülesannetest lahti ühendatuna ühest paigast teise, luues mängulise ja paljastava narratiivi.