Kontor. Loodetavasti on sul kõik kenasti / Parimate soovidega,

Olen kõigest inimene, mitte masin.

Isegi vagunis kõrvuti istudes võib kahe inimese vahele jääv tühi negatiivne ruum tekitada lämbumise, kui mitte lausa võõrandumise või ülekoormatuse tunde. Kas tukume liini lõpuni ja kaome unenäosse, sellal kui päevavalgus annab teed pimedusele, mõtiskledes, kas see pealesunnitud koosolemine ei röövi meilt paika, kuhu minna? Kas jääme tihedalt kokku pressituna paigale või ehk saaksime rongi kitsaste koridoride kaudu põgeneda?

Dzelde Mierkalne ja Junny Yeung on loonud pandeemiaelu simulaakrumi, milles endisest kapitalistlikul mehaanikal põhinevast tööruumist on saanud kodukeskkond, kus teiste inimeste mõtted ja pildid on muutnud meie arusaamu lähedusest ja üksteisega suhestumisest. Meid hakkab juhtima kontorivahendite logistika, kitsukestesse korterikarpidesse surutud inimeksistents, otsides märke teistest inimestest ja oodates, et mõni tundmatu draama annab meile võimaluse välja murda. Klaasjas kiht meie silmadel, mis läbi valge plasti kalkulaatoriklahve põrnitsevad, pakseneb ja muudab meie lähiümbruse võõraks. Kui kõik kunagi tuttav ja lähedane olnu hakkab nihutama meie reaalsustaju, kas ei muutu siis ka meie endi kohalolu tontlikuks, tungides läbi materjali pinna, kuid ikkagi jäädes äraneetuna ahtaid valgeid seinu kummitama?