Tabatud

Igaüks soovib olla armastatud, kuid ometi pole keegi valmis ise armastama.

Kas kaks inimest võivad pika öise teekonna jooksul sisukalt ühenduse luua, koondada energiat suhtlemiseks, kui on samas pettumusest ja teatavast meeleheitest kurnatud? Mida me täpselt sellistel hetkedel üksteisele väljendame? Lood, mida räägime, on teinekord rabedad ja kauged, tujukate kujundite ja lakoonilise dialoogiga, ent näivad vihjavat mingile laiemale metafoorile. Püüame elavneda, jättes seljataha ahistavad ruumi-, aja- ja iseloomupiirangud sensuaalsuse ja ohu nimel, mis võiksid luua uue poeetilise keele.

Alyona Movko-Mägi ja Madara Gruntmane sotsiaalpoeetiline projekt „Nähtud“ juhib kunstnike sõnul tähelepanu ühiskonna osale, mida sageli nimetatakse marginaalseks: inimestele, kes jäävad ühiskonnanormidest väljapoole, keda eiratakse ning keda sihilikult ei nähta ega kuulda. Mitmel ekraanil eksponeeritavas installatsioonis ühendavad kunstnikud videomaterjali ja kesksetel kangelastel põhinevate liikuvate avataride abil digitaalse, tegeliku ja unistustemaailma.

Igapäevaelus mõtleme kõikjal kontekstile. Iga ühiskonnaliikme deklameeritaval luuletusel on oma varjund või värv, mille kujundab intonatsioon, lugemiskiirus või loetud sõnadega suhestumine. Kirjutatud tekst muutub meie tõlgenduses. Nõnda – kuulaja, mitte lugeja kaudu – teiseneb kirja pandud sõnade kuju ja performatiivsus ning seega ka tähendus.