Kodu. Me võime koos üksi olla

Üksi ei tohiks head söömaaega nautida, ärkvel ööd veeta ega reisida. Samuti ei tohiks olla iseenda ainus nõuandja. Ka kõige tagasihoidlikum reisikaaslane on õnnistus.

Kui rongi rattad pöörlema hakkavad, ihkame vahel tühja platskaardi üksindust, kus meie mõtted saavad läbi rongiakna põgeneda, pigem minema triivides kui maastiku osaks saades. Haruharva lastakse meil seda rahustavat üksildust nautida, ikka siseneb mõni kaasreisija ja keeldub edasi liikumast. Üksteisest eemale hoides ja varju tõmbudes näib rongiaken olevat meile tihedalt vastu nägu surutud, jäädvustades hirmu, kahtluse ja võõrandumise tundeid.

See ei pruugi alguses sind kuigi tugevalt haarata, kuid pingetunne annab lõpuks teed ärevusele, mis heljub otsekui jahe ja nukker sigaretisuitsu pilv. Meie silmad vaatlevad maailma mööda voolamist akna taga ja mõõdavad ees ootavat süngust, otsekui poleks kindlad meie ees kulgevas rajas, rongirööbaste suunas. Mis võiks selles ruumis pakkuda kas või õhkõrna intriiginiiti, vihjet selle kohta, kuidas mõni lisandunud funktsioon võib kaitstusetunde hävitada? Kui oleme sunnitud oma harjumusi muutma, kas suudame siis kohaneda nii kiiresti kui vaja? Isegi kodukeskkonna kopeerimine on selge avaldus, ning „normaalsusele“ või kodu loovatele pisiasjadele veidruse lisamine paneb meid mõtisklema selle üle, mis teeb majast kodu.