Kuraatorite eessõna

Nii, te olete meteoroloog. Mida te täpsemalt teete?

Ma ennustan tulevikku.

Nii et te olete nõid. Hea või kuri nõid?

Eks proovige järele.

Ma ei söandaks. Te saaksite mu kohta liiga palju teada.

Inimesed hõõrduvad öises kaugrongivagunis üksteise vastu nagu elektronide klastrid, kulgedes piki Läänemere rannikut. Aknast avanev maastik tundub lähedal, kuid on ometi kättesaamatu. Rongis eksisteerivad kehad otsekui ahtas ja ängistavas maailmas. Siinse teksti inspiratsiooniallikas on Jerzy Kawalerowiczi sulaajastu film „Balti ekspress“ (1959). See keerleb kahe võõra suhtluse ümber, kes on sunnitud kitsukese rongikupee klaustrofoobsetes tingimustes koos eksisteerima. Kaks peategelast avavad end üheainsa saatusliku öö jooksul, mis on täis flirti, teravmeelsusi ja põnevust. Kõige selle all aga peitub pimedas ja suitsuses koridoris sügav igatsus tähenduse järele.

Ilma ja geopoliitiliste sündmuste poolest kuumal 2022. aasta suvel reisisid kaheksa kunstnikku (neli Eestist ja neli Lätist) mööda Läänemere rannikut, et üksteist tundma õppida ja üheskoos näitus luua. Iga kunstnik toob näitusele oma isikliku käsitluse kunstiloomingust, egod kuraatorite orkestreeritud näituseruumis koos eksisteerides ja üksteise vastu põrkumas. Olles tundma õppinud üksteise erinevaid, kuid siiski omavahel seotud kontekste, omandas koostöö, koos elamine ja ühine kunsti loomine näitusel osaleva kaheksa kunstniku jaoks järk-järgult sügavama tähenduse. Sellest on saanud eksperiment Baltikumi tänapäeva elu, kunsti ja kultuuriga. Loomata jäänud ühendused, allasurutud soovid ja üksilduse väljendused sirutuvad väljapoole. Paratamatult mõistatame, kuhu meie enda rännakud võiksid meid viia.

Siseneme näituse mõttelisse ruumi juba enne läbi galeriiukse astumist. Näituseruumi aknaid hõivates ja muutes on Dzelde Mierkalne ja Junny Yeung ehitanud kaks klaustrofoobset, peaaegu filmilikku keskkonda, mõtiskledes selle üle, kuidas kodu- ja töökeskkond on praegu moondunud ebamugavaks funktsionaalseks kolmandaks ruumiks. Samal ajal libisevad meie mõtted üle korporatiivsete tööriistade ja instrumentide ning sukelduvad täielikult võõrandunud eksistentsi, mis kuulub vaieldamatult meie tänase maailma juurde. Akendest galerii sisemusse kiigates ootame, et juhtub midagi ebaharilikku – või siis on juba juhtunud.

Johannes Luige ja Krišjānis Elviksi teosed kujundavad näituse stsenograafia, põhinedes sellel, mis või kes on pärast rännakut seljataha jäetud. Mängides ja püüdes ära arvata varemete ning jäänuste varasemaid tähendusi, muudavad nad tekstuurid ja materjalid isemajandavateks objektideks, mis loovad kõrvuti asetatuna oma väärtust. Nad tutvustavad oma ajalugu, seda siiski peale surumata, vaadeldes samal ajal lugusid, mida üksteisega seoses loovad.

Reisidele mõeldes ja neid kavandades joonistab meie mõistus marsruutide kaarte, kuid mis juhtub meie kehaliste tajudega selle igapäevase rännaku ajal või siis, kui miski või keegi sunnib rongi pidurdama? Alise Putniņa ja Maarja Tõnisson testivad oma keha kaudu korduvalt, kuidas meie vaim ja keha sellistes olukordades ühinevad või teineteisest lahti ühenduvad. Kas neil on oma intelligents, mis suudab muuta meie keha kujumuutvaks olendiks, keda me oma igapäevase kestana ära ei tunne?

Jõuame näituse kaudu oma teekonna lõpp-punkti, et kohtuda digiavataridega, kes deklameerivad Madara Gruntmane armastusluuletusi. Koos Alyona Movko-Mägiga on nad loonud liikuvad koduta jäänud Riia elanike digiportreed. Kas need inimesed on rahutud rändurid või otsivad nad pidevalt liikvel olles kapitalistlikest struktuuridest vabamat olemisvormi? Kunstnike poeetiline karakteriuuring tekitab meis kahetisi tundeid. Videod objektistavad oma subjekte ja toovad nad nähtavale: nad ei ole küll vähem inimesed, kuid erinevad oma avatari-olekus meist ometi.

Rännakud võivad mõnikord elu muuta ja me jääme mõtlema. Kui triivime paikadest läbi, olemata osa neist, kas suudame siis ületada heljuvat üksildus- ja võõrandumistunnet?

Kas lool on kindel lõpp või tajume lõpuna kõigest peatumishetke? Kas on tähtis, et oleks lõpp-peatus, kus reisijad rongist välja astuvad ja jätkavad oma elu nagu enne rongi sisenemist? Rongireisist kujuneb katalüsaator, mis katsetab, millist keemiat on ebastabiilsetes ja ebakindlates tingimustes võimalik luua.

Näitus kajastab erinevaid vastastikmõjusid, lugusid ja läbipõimunud kogemusi, mis avavad teatud tühimiku. See on meie ühiskondades pandeemia ja praeguste kriiside ajal plahvatuslikult laienenud, tuues esile, mida siiani püsiv tühjus oli endas varjanud. Kuidas peaksime käituma, kuidas üksteist usaldama ja milline see uus kriisiajastu kultuur välja näeb? Esialgu tundub see mõeldamatu, kuid lühikese aja jooksul muutub asi üha hirmuäratavamaks ja siiski ka põnevamaks. Meile varasemast tuttav maastik ei ole enam endine ja meie kujutlusvõime ruum on muutunud. Kuhu me siit läheme? Igal lool, mida me oma kodust või lähiajaloost jutustame või loeme, on nüüd rongi aknast välja vaadates erinev taustamaastik. Kas näeme rannikut paremini, kui ilm on tormine, või ehk avaneb mõni muu perspektiiv, kui vaatame seda liikuvast rongist? Reisija vaatenurgast on maailmas kõik liikumises, aga rongist väljaspool seisja jaoks on sootuks teisiti. Pöördelisele ajahetkele keskendudes mõtiskleb „Balti ekspress“ nende kahe nähtuse üle. Pärast põlde matvat pilkast ööd ja lagedal maastikul heljuvat rasket udu avaneb meile vaade tormisele Läänemerele.

Filmi keskel anub armastatu peategelast: „Kui soovid, tulen sinuga kas või maailma otsa.“ Jutustuse vaatepunktist ei viita see tsitaat mitte füüsilisele ruumile, vaid meie kujutlusvõime ja maailmataju ruumile, kus meie pidepunktid on muteerunud. Katsetel, mida pandeemiad ja geopoliitika meiega korraldavad, on pöördumatud tagajärjed. Kas „uus meie“ on arendanud oskused või koguni mingid supervõimed, et muutustega toime tulla, või on meie kaotuste ja leina tase vaikselt kerkimas?

Kuidas tuleme toime juhtunu ja praeguste väljakutsetega, oodates endiselt rongi saabumist uude sihtkohta? Tormilised sündmused võivad teinekord pakkuda uusi käsitlusvõimalusi, sest me ei pea enam järgima varasemaid kaanoneid. Mida saab see maailm meile pakkuda: kas ehitusmaterjale või varemeid? Ja mida saame meie talle pakkuda: kas rohkem paindlikkust või uusi tööriistu tugevate konstruktsioonide ehitamiseks? Väljendil „valgus tunneli lõpus“ on kindel põhjus. Meil pole enam kuhugi põgeneda, seega peame vabanema sandistavast minevikust ja tungima oleviku kõledusest mööda tuleviku poole, mis lausa peab helgem olema. Kas saame jätkata raudteede ja tunnelite ehitamist silmapiiri suunas või jääme kõrvale tõrjutuna kulgema mööda rannikuäärset teed?

Ma võiksin näiteks olla meteoroloog.

Te ei kiida seda ametit heaks?

Mitte eriti. Aga vaevalt on see tõsine elukutse.

Miks?

Tegelikult ei ole võimalik midagi ennustada …

* Kõik tsitaadid pärinevad filmist „Balti ekspress“ (režissöör Jerzy Kawalerowicz, 1959).