Tektoonimine* (uurimus nr 2, 4, 7)

Nii et te hüppasite piletit ostmata juba liikuvale rongile? Kuhu te sõidate?

Ma ei tea.

Soov põgeneda rahvamassi eest. Ootamatu hüppamine liikuvale rongile, mille reisijad sulanduvad oma identiteedituses ühtseks massiks. Siis aga juhtub midagi ootamatut. Pöördelisel hetkel pudeneb mass hädapiduri tõmbamisel koost ja peatuv rong nihutab inimelektronid nende kindlaks määratud asukohtadest. Jääme värisedes, segaduses ja hämmeldunult ootama. Kas püsida põrandal või püüda tõusta väsinud jalgele ja põgeneda üle põldude, et teekonda jätkata?

Alise Putniņa ja Maarja Tõnissoni värisevad kehad kohtuvad, eralduvad teineteisest ja taasühinevad peaaegu unenäolises suurejooneliste liikuvate piltide jadas, millele nad on pannud pealkirjaks „Tektoonimine“. Kunstnike endi välja mõeldud termin viitab nii geoloogiale ja tektoonikale kui ka struktuurikunstile, ehkki kumbki neist tähendustest ei paku otsest selgitust teosele, mis uurib hoopis keha suhet teaduse ja muuga.

Teineteist kinni püüdes, üles-alla tõugeldes ja püüdes säilitada oma kehalist terviklikkust varjatud ühissurve vastu, tekitavad kunstnike liigutused väreluse ruumis ja ajas, sellal kui otse nendele suunatud kaamera on nende emotsionaalse sideme ainus tunnistaja. Läheduses kõlav mobiiltelefonihelin annab märku liikumise lõppemisest ja tõmbab meid kunstiteose pikast, otsekui gravitatsiooni trotsivast jadast välja. Kunstnikud väljuvad kaadrist, jättes meid ebalevalt reisi jätkumist ootama.

* Tektoonimine on autorite termin, mis ühendab keha liikumispraktikat ja tektoonikat ehk maakera sisemisi jõudusid ja liikumist.