Eleriin Ello. Nii hele, et pimestab

Maalinäitusel „Nii hele, et pimestab“ nihestab Eleriin Ello ühelt poolt tillukeste, pihku mahtuvate kivide, teiselt poolt hoomamatu kosmoseavaruse ajalisi ja ruumilisi mõõte. Me kõik oleme vaadanud taevasse, me kõik oleme vaadanud jalge ette maha. „Need on ühe skaala kaks otsa,“ ütleb Eleriin Ello ja maalib mõlemat. „Minu näitus lähtub inimese sisemaailma avaruse ning olemasolemise mõõtmatuse tajust. Esitletakse abstraktseid maale, mis käsitlevad valguse ja pimeduse teemat, ning realistlikud maalid kividest. /- – -/ Liigun inimese sisemaailma ja olemise lõpmatuse mõõtkavas, kohta, kus minul puudub algus ja lõpp. Ma olen. /- – -/ Pimedus on tihkelt kõike-kõike täis, sellesse on põimitud kõik olemise värvid. Tumedusse, musta auku vajudes võib tunduda, et kõik ongi läbi, et nüüd kaon. Ja kaongi, ent selleks, et pimeduse varjus uuesti vormuda, et end uueks luua. See on loomingu ja alguse koht. Pimedus on nii hele, et pimestab,“ ütleb Eleriin Ello oma näituse saatetekstis.