Kuraatori eessõna

„Nii hele, et pimestab“ tagasi- ja edasivaates

„Maalimine ja eriti näituse tegemise protsess on minu jaoks elama õppimine. Millel tähelepanu hoida, mis mulle meeldib, ja kuidas mulle meeldib olla. /…/ Õpin elu kergemalt võtma, liigun „õigesti tegemisest“ hingamise poole. /…/ Selles õppimises on minu jaoks olnud kerguse, autentsuse, julguse valimist. Olen kahelnud mõistusega, on olnud pelgust /…/ Praegu näen, et see on kandnud. Et see kannab. Kui tulen stuudiosse, kogen rahunemist, kergendust. Mulle meeldivad mu tööd. Tunnen neis ära enda jaoks olulise. Tajun tugevat maandatust ja usaldust. On teadmine, et olen valinud enda jaoks õige suuna.“[1]

Eleriin Ello loomingus tundub näitus „Nii hele, et pimestab“ eriline. Enamasti figuratiivne ja reaalsuselähedane, on kunstnik osanud oma töid perspektiivi valiku ja teostusega just nii palju nihestada, et tekib intriig ja maal kõnetab ootamatust vaatevinklist. See näitus sirutuks justkui tühjusesse, nihestada pole midagi, kinni võtta pole millestki peale abstraktse teadmise, et universum on lõputu ja kosmilise tolmuga võrreldes oleme vähem kui põrm. Aga näe, ega ikka ole, siputame edasi, ja vahel tõuseme lendugi! „Tolmust oled sa võetud ja põrmuks sa saad“ on meie silmale nähtavaks kogemuseks vorminud pilti sisse- ja välja suumiv kunstnik, kes iseenda kaotamise hirmu ületades ja endast määratult suuremasse uppumist kartmata, on sellest hoopis kindlust saanud ja olemisega rahu teinud. Nii inimese kui ka maalijana. Kaaluka pilgu raskusest hoolimata on „Nii hele, et pimestab“ rõõmus näitus.

Mida otsib, millest räägib Eleriin Ello looming? Üksolemisest ja kooskõlast, eneseteostusest. Tehes seda krunditud lõuendil, mille pikim külg jääb 200 ja 160 cm vahele. Seda ei suuda niiviisi väljendada enamik meist, kes me oleme üksteise suhtes samamoodi kord heledad, kord tumedad, kord neelavad, kord välja sülitavad galaktikad, mustad augud või ürgjõu kodustanud kivimid.

Ello teostes on aeglast ja järjekindlat, aga mis kõige tähtsam – tööst töösse, näitusest näitusesse jälgitavat arengut. Nii sisulises plaanis, tema kui inimese jaoks oluliste mõtete ja tunnetega seotult, kui ka tema kui kunstniku väljendusvahendite arengu poolest, maalitehniliselt. Sõnad ja pildid mõlemad, neil on tähendus, neis on sõnum, suudavad öelda just nii palju, kui nende kokkuleppelisus võimaldab. Ello pildikujund on kõnekam, tema on maalija ja rääkides või kirjutades oma kogemust väljendades saab ta öelda just nii palju, nagu üks sõna valdav kunstnik suudab, vahel üllatavalt täpselt.

Kui vaadata Eleriin Ello varasemat kunstnikuteed, saab selgeks, et peaaegu kõik, mis praegust näitust kannab, on tema loomingus olnud vaat et algusest peale ja täiustub aina: abstraktne, väga üldistav näituseidee ning inimese ja looduse käsitlus selles, samal ajal väga konkreetne kujundlikkus üksikteostes. Julged ja suurejoonelised, peaaegu füüsikaliselt pädevad pilditeostused.

Aastal 2010 lõputööna valminud maalisarjas „Retk ebamugava tuttavlikkuse metsa“ on nii steriiilsevõitu monokroomset tinglikkust ja siledaid pindu kui ka erineva värvifaktuuri ja pinnajaotusega emotsionaalsust. Sel ajal koolis oluline, lihtsustatud ja lakooniline kontseptualism ühelt poolt, teisest küljest värvilisem, erinevaid pinnatöötlusi ning tundekihistusi täis maal. Iga pilt kujutab mingit elufragmenti, rohelusse ja tuppa, randa ja merre eksimist. Kohati naljakalt, kohati tõsiselt.

Erinevaid teemasid ja kujutamiseviise üheskoos võib Ello näitustel kohata edaspidigi, eklektilise fragmentaarsusega kokku panduna, aina küpsemalt teostatuna. Pole ime, et üks tema lemmikkunstnikke on Peter Doig, meie kaasaegne Šoti maalija, keda iseloomustatakse kui raevukalt eklektilist, isikliku ajaloo ning ühiskondliku hoiaku taustal loovat kunstnikku.

„Lõdvalt seotud narratiiv“ ütleb Eleriin Ello tabavalt oma 2012. aastal Tartu Y-galeriis toimunud isikunäituse „Ja me teeme näo, et neid pole“ ülesehituse kohta. See iseloomustab hästi pea kõiki tema väljapanekuid kooli lõputööst alates: „Minu taotlus on luua lõdvalt seotud narratiiv, kollaaž, kulgemine ruumis … liikumine juurest isikuni, isikust massi, massist tagasi läbi isiku metsa – inimlikkus oma täies pikkuses. Horisontaaliks on kultuur ja normaalsus, maalimeedium, konstruktsioon. /…/ Mind huvitas üksikisik (ego) koosolemise ja keskkonnaga suhestumise taustal. Vaatasin inimest looduses ja otsisin metsikust inimeses. Maalidel on korduva motiivina karakter – mees, enamasti pintsaku ja lipsuga – kui teatud korrastatuse sümbol. Läbi korduste toimub siin liikumine koosolemise poole, muundumine minast meieks, uppumine massi, muutumine karjaks, jõuks, abstraktsuseks, tundmatuks.“

Kõnealune 2012. aasta näitus oli noore kunstniku esimene isikunäitus, kus joonistus välja talle sisuliselt omane, tänaseni kehtiv teemaring: isik ja mass, keskkond, kultuur ja normaalsus, korrastatus ja metsikus, muutumine, tundmatus. Abstraktne on sellel pea kümme aastat tagasi teoks saanud näitusel teemapüstitus, mitte teostus ega ümber käimine maalimeediumiga.[2] Viimane tuleb aastail 2019–2020 ja päädib meie ees oleva väljapanekuga. „Maalisin, asusin maalima, abstraktseid maale. Maalisin esimest abstraktset maali ja tajusin, tundsin hirmu, et tõmban oma loomingu „tõsiseltvõetavusele“ kriipsu peale. Püüdsin maalikeelde valada mõningaid isiklikke sisekaemuslikke kogemusi.“

„Nii hele, et pimestab“ on esimene näitus, kus väga abstraktsena tunnetatud ja mõistetud näituseidee teostub niisama abstraktselt, nonfiguratiivselt. Kunstniku hirmusegane reaktsioon endale esitatud väljakutsele on mõistetav. Kunstiväljal, kuhu ta oma uute töödega astub, on abstraktsioniste üksjagu palju, enamik neist iseenda subjektiivsetest tunnetest ja tajudest lähtuvad nagu Ellogi. Ometi teistmoodi.

Ja siit tuleb tõdemus, mis iseloomustab suurt osa Eleriin Ello loomingust: tema tegeleb mitte ainult endast väljapoole jääva, vaid ka endast suuremaga, uurib kui lähedale on sellele võimalik saada. See kehtib nii loodusjõu kui ka emotsionaalse elamuse kohta. Ta ei haki ega haruta oma sisemuses lahti rulluvaid draamasid, vaid kujutab neid endavälise stiihiana. Kuni praeguse näituseni valdavalt figuratiivsena.

Tallinna kunstihoone galeriis 2015. aastal toimunud isikunäitus „Lähemale“ võtab „lõdvalt seotud narratiiviga“, kokku elukogemustest välja kasvanud üldistused. Näitusekujundus, mis Ellole alati oluline olnud, leiab siin tema pikaajalise sõbra ja nõuandja Andra Aaloe väljapakutud idee ja Kunstihoone installatsioonimeeskonna koostöös eriliselt efektse väljundi. Seljad vastakuti näituseruumis rippuvad maalid vahendavad inimese ja looduse argielust välja kasvanud kirevat paletti. Ellole omases kujutatava ja kujutamisviisi tundlikus tasakaalus, etteantusena, et üht pole teiseta. Küllastunud ja kirju, aga üksikteoste jõulisi lahendusi pakkuv näitus, mille pressiteksti koostaja kirjutab: „Ka näitusel „Lähemale“ on loodusmotiivid tõstetud jäljendavast realismist kaugemale. Tunded ja meeleseisundid lisavad jälgimisele oma filtri, tähelepanu keskendub teatud intiimsetele toonidele looduses, nii et tulemuseks on emotsionaalne hüperrealism.“[3] Huvitavalt sõnastatud tähelepanek.

Viljandi linnagaleriis eksponeeritud sama näitusega seoses ütleb Ello Tiina Sarvele antud intervjuus: „Need on visuaalsed liikumised. Kogemused, mis haaravad, tekitavad teistsuguse taju oleku. Siin piirid kaovad, muu ununeb. Ma imbun. Laienedes ja avardudes saan osaks kogemusest, mida vaatlen. Sel hetkel see olengi mina.“[4]

Siit tuleb järgmine meid praegusele näitusele lähemale viiv tähelepanek: kunstniku minateadvuse kaotamise valmidus oluliste hetkede võimendamise, nende esilekutsumise nimel oma töödes. Eleriin Ello argiste elamuste kirevust kokku võtvad pildid kasvavad kompaktsemaks ja kontsentreeritumaks väljapanekutervikuks tema järgmise isikunäitusega 2017. aastal.

Oma eelviimase isikunäituse „Ilming“ puhul Draakoni galeriis neli aastat tagasi kirjutab Eleriin Ello: „Minu jaoks on ilming miski, mis tuleb esile eimiskist … kerkib esile olemise sügavusest. /…/ Keskendusin kahekõnele. Ühte pole teiseta. Alati koos ja käsikäes, luues end läbi teineteise moodustavad nad terviku. Olen kujutanud hetki, mis on mind lummanud ja endasse haaranud. Harmoonia ja ilu tajumine neis toob sind hetkega kohale nagu sõrmenips. Justkui väravad või uksed viivad need hetked teise tunnetusse. Raputavad lahti sissetallatud radadelt. Kogen avardumist, ühendust ümbritsevaga, koosolemist Selles on kergendus ja rahu.“

Fotorealistlikke loodusvaateid impressionistliku pinnatöötlusega virtuosselt värelema pannes esitab Eleriin Ello sel näitusel ka väikeseid, 16 cm diameetriga ümmargusi maale vineeril. Neid täismahus katvaid väljalõikeid mere- ja taevalaotusest nimetab ta mängust sündinuks. Sõna „mäng“ on senini tõsise pühendumisega, perfektsionistlikul Ellol esinenud haruharva, kui üldse. Alles näitusel „Nii hele, et pimestab“ ilmub see välja mitmes kirjapandud tekstilõigus kunstniku märkmetes:

„Alustasin sellest, et lubasin endale mängida ja leida see, mida mulle meeldib teha. S.t ei kandideerinud näitustele, võtsin aja maha, maalisin for fun ja vaatasin, kuhu liikuma hakkab. /…/ Ja oli hetk, kui taipasin, et maalid kividest ja maalid valgus-pimedusest abstraktsemal kujul, et need klapivad hästi kokku ja räägivad samast asjast erineval skaalal. Kosmilised mõõtmed ja ajas hetkega toimivad muutused. Sama skaala kaks otsa.“

Aastail 2019–2020 alustatud töö näitusega „Nii hele, et pimestab“ kummastab oma kujutamisainesega, äärmiselt abstraktse ja hoomamatuga. Ühelt poolt tillukesed, pihku mahtuvad kivid, teiselt poolt tohutu kosmoseavarus, eimiski. Toimides mikroskoobi ja teleskoobina ühtaegu, võib näida, et Eleriin Ello loob ilmaruumi ja kivimite teaduslikku uurimust saatvaid kujutisi. Aga ei, tegu on kunstniku astumisega nii sisulises kui ka maaliteostuslikus mõttes puhtasse abstraktsiooni, abstraktsiooni, mille avaldumisvorme kunstis oleme harjunud seostama ekspressiivse „sisikond lõuendil“ või konstruktivistlike kompositsioonidega.

Ello sukeldumine kõiksusemõõtu avarustesse, tema tahe kujutada valgust ja pimedust „nendega üheks saades“ muudab uurimise, katse ja tõestuse nagu see toimib teaduses, uudishimuks, riskiks ning eneseületuseks, nagu see toimib kunstis ja elus. Võiks olla valem, aga on keha, sest tegemist on maaliga.

Eleriin Ello jaoks on selle näitusega näidatud julgus kirglik ja meeliülendav kogemus. Valik, mille ta on teinud, hirmutab, hämmastab ja rõõmustab, mõjub talle isikliku kasvamise plaanis lootest meteoriidiks kujunemisena. Rahulikust sedastusest kantud kaunis saatetekstis ütleb ta: „Minu näituseprojekt lähtub inimese sisemaailma avaruse ning olemasolemise mõõtmatuse tajust. Esitamisele tulevad abstraktsed maalid, mis käsitlevad valguse ja pimeduse teemat, ning realistlikud maalid kividest. /…/ Liigun inimese sisemaailma ja olemise lõpmatuse mõõtkavas, kohta, kus minul puudub algus ja lõpp. Ma olen. /…/  Pimedus on tihkelt kõike-kõike täis, sellesse on põimitud kõik olemise värvid. Tumedusse, musta auku vajudes võib tunduda, et kõik ongi läbi, et nüüd kaon. Ja kaongi, ent selleks, et pimeduse varjus uuesti vormuda, et end uueks luua. See on loomingu ja alguse koht. Pimedus on nii hele, et pimestab.“

Isiklikud märkmed on emotsionaalsemad: „Pole midagi parata, olen naine. Näen pimeduses müstikat, salapära, sügavust, tihedust, ürgsust, aega enne loomist, hoitust, toetatust, hoolitsust, siin-saad-sa-puhata, ürg-ma-ei-tea-pinnast või viljakust, seda kohta, kust kogu loomine alguse saab. Ajast enne aega. /…/ Lõplikkus, ja samas see viljakas pinnas uuele /…/ – pimedus, must muld. Uue sünni koht. /…/  Ja muidugi must auk. Universumis, kosmoses, minu teine pool. Minus, meis, meis kõigis.“

Ma ei tea, kas neis kahes – kivi ja kosmose seerias – on kunstnik kasutanud fotot. Usun, et ei ole, kuigi kaamerapilk on tänapäeva maalist lahutamatu ega ole Ellolegi võõras. See saadab tema mitut tööd ning peegeldab Alice Kaselt ja Tõnis Saadojalt saadud mõjutusi, samuti ühisjooni põlvkonnakaaslaste Saskia Järve, Maria Sidljarevichi ja Maarit Murkaga. „Emotsionaalne hüperrealism“ – väljend, mida on kasutatud Ello tööde kohta, või „foto lagundamine maalilisuseks“ Sidljarevichit iseloomustades[5] väljendab hästi nende kunstnike kahetist suhtumist fotosse. Eleriin Ello, rohkem kui teised, eelistab oma maalide isikupära ehitades fotot vältida. Ta tahab väljendusrikast, omakäeliselt teostatud maali, mille ruumilahendus resoneeruks tema sisekaemusega. Selle nimel on ta valmis aeglaselt minema, otsides endale omast, põhjendatud ja töötavat sümbioosi traditsioonilise maalikunstiga.

Veel üks joon, mis ühendab Eleriin Ellot põlvkonnakaaslaste ja nooremategagi, on eluliste valikute ja toimetuleku olulisus kunstimeediumisse süvenemise arvelt. Nagu enamikku, nii huvitavad ka teda argielu mured ja pained võrratult enam kui maalivahenditesse kätketud omajõu otsingud. Kompositsiooni, heletumedusse, värvi või vormi ekstra süvenemata, maalimateeriasse uppumata leiutab ta igale end vaevavale elulisele probleemile, igale tundele ja tajule oma tehnilise lahenduse, oma viisi tasapinda väljendusrikkaks muuta. See on tal veres, tuleb loomulikult ja iseenesestmõistetavalt, mis sest, et kõrvalnähtusena, ja … teeb Eleriin Ellost eelkõige silmapaistva maalikunstniku. Nii ka praegusel näitusel: maalijana tõmbab ta end juukseidpidi kindlale pinnale kaaluta olekust, kuhu ta inimesena astunud on.

„Ma arvan, et pärast seda näitust pöördun inimesega tegelemise juurde,“ ütleb Eleriin Ello. See on mõistetav, sest niisugust väljapanekutervikut nagu „Nii hele …“ ei saa kaks korda teha. Küll saab aga sellest omandatud hindamatut kogemust kasutada.

[1] Siin ja edaspidi kasutatud tsitaadid on Eleriin Ello intervjuudest, tema isiklikest märkmetest ja pressitekstidest.

[2] Paralleelselt 2013. aastal Tallinna linnagaleriis toimunud isikunäitusega „The sweetest thing“, helge ja poeetilise, ilmselgelt armunud inimese maailma kujutava väljapanekuga, kus „see magus tunne“ teeb alati haiget, kus sulandumine on võimatu ja eraldumine on näiline, on Ello proovinud abstraktset maalilahendust paari konstruktivistliku linnapildiga, aga need ei sobi talle. Inimtekkeline pole suurem asi: liiga konstrueeritud ja igav, läbinähtav algusest peale.

[3] Eleriin Ello helge maailm Kunstihoone Galeriis. Sirp, 26. august 2015.

[4] Sakala, 16. juuli 2016.

[5] Ello 2015. aasta isikunäituse pressiteade ja Indrek Grigori Maria Sidljarevichi maalide tutvustus 2015. aasta Tartu noore kunsti oksjonil.