Südamekivi

See kivi on nii liha, lihaline. Siin on kiud ja veresooned, palju punast ja halli, otsekui rasv. Taust on roosa-abstraktne. Kivi hõljub õhus, taas – otsekui avaras kosmoseruumis. Kivid kõnetavad mind, kohtun nendega oma maaliateljee lähistel rannal. Silitan kivi faktuuri, ajan sõrmega järge. Loen sealt välja maailma ehitusplokkide voolamise ja põrkumise mustrit, adun aja lihvimise jälgi. Ning tajun enda olemise avardumist. Justkui vajan seda punkti või mõõdupuud, et ennast kaardile panna, seda raskust, mis toob kohale. Siin sündis ja vormus maailm, kus ma kõnnin. Kivi mu peos hingab, muutub ja kujuneb, omas rütmis, minule hoomamatult. Ning see mõõde avardab: kivi lülitab mind igavikku.