Tähestikuplakatid, grammatikatabelid ja tahvel „Emakeel“

„Emakeel“ uurib Vene geide ajaloolist slängi, nõukogude ajal kujunenud salakeelt, mida kasutasid tollased gei-subkultuurid. Teos tõstab niisuguse keele poeetilise koodi staatusesse, ülistades selle vaimukust ja nüansirikkust. „Emakeel“ tutvustab nõukogude aja venekeelset geislängi kui ainulaadset kultuurinähtust ja annab ajaloolise konteksti tänapäeva LGBTQ+ kogukonnale, kelle keelekasutus on osalt sellest arenenud.

Installatsioon meenutab klassiruumi, kus on tahvel ja tähestikutabelid ning lugemisnurk õpperaamatute ja luulekogudega. Teose juurde kuulub ka koolitusvideo, milles tutvustatakse slängisõnavara ja selle kasutust. Fiks kujutleb плешка (ehk geide lõbusõidupaiga) keelt kui vene kirjakeelest eraldi seisvat terviklikku keelt.