Kuraatori sissejuhatus

Elus ja edevuses, siiralt teie …

Sellest ajast peale, kui Valge Kuup teeb Tallinna Kunstihoone näituste installatsioone, on Neeme Külm toimetanud siin nii kunstniku, kujundaja kui ka näituseehitajana. Kunstihoone 1930. ja 1950. aastate arhitektuuri esindavad galeriid on talle läbi ja lõhki tuttavad. Ruumikorrektsioonid, juurdeehitused ja vähemaksvõtmised – neid on Neeme Külm muu hulgas ka siin orkestreerinud või teostanud: lagi maha, seina auk, üks ruum lühemaks, teine pikemaks, kolmas kinni! Neeme kui kunstnik, Neeme kui kujundaja, Neeme kui näituste ülesseadja, kelle jaoks kunstiteos ja selle eksponeerimisviis on ühevõrra olulised: igas neist on natuke teist. Näitusevõimaluste laiendajana kehastub Neeme üheks sädelevaks ajalõiguks, näituse kestuseks, võluriks ja demiurgiks, kelle vaimustus nakatab kaaskodanikke, kunstnikke, arhitekte ja institutsioone. Üheks sädelevaks ajalõiguks ainult, sest algusest peale on teada, et kõigile Neeme ruumisekkumistele on sisse kirjutatud algse olukorra ja vana taastamine. Küllap seepärast on aeg ja ruum tema töödes teineteise vastu üsna ükskõiksed: Neeme ruumi(installatsiooni)d keelduvad aega põlistamast ja vastupidi.

Isiklikus plaanis näib see Neemele hästi sobivat, kinnitades tema tegemiste vastuolulist üksolemist: „Mulle meeldib näitus nagu rokikontsert: lähed kuskile, on emotsioon, intensiivsus; järgmine päev on lava kokku korjatud, tühjus.“[1] Isegi tema linnaruumiobjektid osutavad pika püsimise asemel pigem juhuslikkusele, kaduvusele ja näivuse paratamatusele. Nii ütleb ta eelmise aasta sügisel Hämeenlinna parkimismaja fassaadile loodud kolmetonnise objekti „Koonus“ kohta: „Mind köidab mõte, et „Koonus“ on kui linnaruumi leidobjekt. Kuidas see paistab, meenutades teetööde koonust, mis on kui oksa külge rippuma jäänud särk? Selline eksponeerimisviis toidab ajutisust. Mõelda, et kunst ei ole igavene – unustades tema vastupidava materjali – see on kergendust pakkuv.“[2]

Ajutisus kuulub Neeme Külma kunsti „päris“ olemise juurde. Kõike muud, kui tavapäraselt mõtlev ja toimiv Neeme on öelnud, et tema näituseideed tekivad sageli „kimbatusest“[3]  või tundest „nagu oleks jala ära löönud“[4]. See, mis loeb, on äratundmise hetk, hetk, milles peitub kõigi võimaluste võimalus, milles on kõik ja siiski ei ole midagi. Seda kirjeldab väga hästi Taavi Talve, kirjutades Neeme Külma ja Krista Möldri ühisnäitusest „Kohalolu“: „Paradoksaalselt nõuab siiski ka selle „peaaegu mitte millegi“ vaatajani kohaletoimetamine märkimisväärsel hulgal füüsilist tööd sellesama ruumi kallal ja eksperimendi jaoks vajalikke laboratoorseid tingimusi tagavaid institutsionaalseid seinu. Kõike seda, mis vaataja jaoks on kokkuleppeliselt „nähtamatu“, millest moodustub kultuurikonventsionaalne pimetähn. Ikka selleks, et vähimate kadudega toimetada vaatajani pakutavat „peaaegu mitte millegi“ kogemust … Sest tegelikult pole vaatajal siin midagi teha, ta peab ise enda jaoks teatavas mõttes kaduma, sisenema n-ö valel hetkel, et ruumi näha. Et ennast ja ruumi „ära petta“, tajuda sedasama ruumi iseenda juuresolekuta. Sellisena nagu see on siis, kui mitte keegi seda ei vaata, selle sees ei sagi, ei suuna sellele oma tõlgenduslikke intentsioone ega oota kogemust. Siis, kui ruum teeb hetkeks näo, et vaatajat ei olegi. Kui ta pole inimesest nakatunud. Ruum iseenda üksiolus.“[5]

Samast näitusest räägib Ingrid Ruudi ajamõõdet sisse tuues: „Lakkamatult eest libisevad ruumid, kus taju pendeldab galerii- ja pildiruumi vahel, hakkavad iseend paljundama, lükkavad kogu terviku liikvele – kas või peapöörituseni. Kuni hakkab tunduma, et fookuses ei olegi mitte koht või ruum, vaid hoopis aeg. Ventilaatorite vaheldumisi kiirenevas ja absurdini aeglustuvas rütmis on aeg keeranud ennast luupides rõngasse.“[6]

Kolmanda, kunstniku tööprotsessi kirjeldamise kaudu eelnevaid tõlgendusi maandava vaatepunkti toob sisse Neeme ise. Rahulikult ja veenvalt tunnistab ta Ingrid Ruudile antud intervjuus: „Ma olen kindlasti esimese mõtte mees … Ma olen küll proovinud protsessi teadlikult pikendada, olla raamatukogus, analüüsida, välja mõelda. Aga see ei kipu töötama minu puhul, ma ei oska siis näha sealt järgmist sammu. Kui ma vaimustun millestki, jään alateadlikult sellesse mõttesse kinni. Samamoodi on ka kõige ägedamate kogemustega, mida ei saa korrata, järgmine päev uuesti üle vaadata. /…/ Põhiline ongi, kuidas püsida selles veendumuses, et see, mis ma teen, ongi oluline, ongi päris … Aga ma riskin pahatihti üleliia palju. Ma tean, et iga näitus ei pruugi õnnestuda. Ja mingis mõttes ei saa minu kohta teha kriitikat, sest ma ei saa sellest aru.“[7] – „Ma alustan iga kord nullist … Liigun ringiratast, seepärast mulle meeldivad lood. Eriti need, mis algavad tagant ettepoole.“[8]

Lood? Ootamatute, nappide ja võimsate näitusekujundite esilekutsujana on Neeme ajakulukat lugude jutustamist enamasti vältinud, oma aukliku mälu, oma mittelineaarse, vastandeid täis, korraga kõike ja mitte midagi hõlmava, haruldaselt isikupärase mõtteprotsessi või jumal teab mille tõttu veel. „Mida sa räägid töödest, mis välistavad teksti, mis on üles ehitatud taju, füüsilise ruumi, mingi emotsiooni lavastuseks. Püüan teha töid, mis oleksid nagu filmikaader, otsin mingit huvitavat vaatenurka. Küsimus, mida miski tähendab, on sellise kunsti puhul justkui ebaaus.“[9] Ja hiljem, filmi tegemise eeliseid kiites, ütleb ta muu hulgas ka ajafaktorit mainides: „Kaamera kontrollib kõike, aga selle taha ei näe. Aeg on filmis väga oluline.“[10]

Neeme on korduvalt üritanud vabaneda ruumiinstallatsioonide staatilisusest, nende ideaalsest vaadeldavusest vaid ühest kindlast vaatepunktist, tuues neisse ajast sõltuvaid helisid, liikumisi ja võnkeid. Alateadlikult mõttesse kinni jäänud vaimustus ei haihtu niisama, see pannakse tallele nagu kõik, mis alateadvusse ladestub. On põhjust arvata, et Neeme loodud näitusetervikutes on kaudse kübemena ruumi lõpmatuis võimalustes salvestunud ka aeg.

Mis puutub lugudesse, siis näitusel „Edevuses üksi“ pajatatakse neid küllaga. Nende jutustamiseks ja kuulamiseks vajalik aeg on praeguse väljapaneku vaieldamatu osa ja eeltingimus. Need lood on rasked ja kerged, laes, põrandas või seinas kinni või lahti, virged või väsinud. Vanad, aegunäinud ja tõesed tunduvad need olevat, kauget minevikku ja tänast päeva kokku viivad. Osalt soliidselt vastupidavast, osalt kohe-kohe laialipudenevast materjalist asjadesse kehastununa sisustavad need lood galeriiruumi sooja, veidi räsitud õdusust.

Siin seisab natuke vildakas, tappidega kinnitatud seinte ja mürsukillust saadud auguga pihitool, millel on sisse- ja väljavaatamist võimaldavad pilud, kasutud aisad ja rattad. Seina külge on kinnitatud lehtrit või pasunat meenutav küllusesarv ja roosi moodi lill, mis oma põletushaavu lakub. Väljapuhastatud argimustreist maalid nurkades ei lase ruumi lobamoklusel laiali valguda. Nagisid meenutavale toestusele nõjatudes kooruvad seinad, lainena eelmiste näituste mälu välja higistades. Otse lakke õmmeldud imelik baldahhiin kutsub täitma tühjust enda all ja vahamuhus põrandal tiksub kinni pitseeritud aeg.

„Mulle meeldib kirjeldada näitust materjali positsioonilt, sisust rääkimine tekitab ebamugavust, see on liiga isiklik,“[11] on Neeme öelnud. „Materjal on läbiv motiiv … Materjal on väga tähtis, tal on oma väärikus ja hingamine, vastavalt ilmale võib 1,3 m lauda hingata mingi 2 cm … Edevuse küsimus on, kas ma teen selle pihitooli Eesti tammest või Ameerika pähklist …. Ruumi on lisaks vaja teistmoodi geomeetriat – silindrit, mingit voolavust, mitte kuubikut. Esimesse ruumi tahaks riputada nn „baldahhiini“ – mulle meeldib nii peitumine kui ka läbipaistvus, tahaksin teise teose kõrvale pehmust ja õrnust, see objekt ei pruugi olla naiselik, võib vabalt ka mehelik olla. /…/ Kui puult kukuvad lehed, siis puu seda ei kureeri.“[12] Neeme valjusti mõeldud mõtted loovad intrigeeriva mosaiigi, aga need ei järgi üheselt mõistetavat loogikat.

Vihjete ja metafooride kaudu avalduvaid, konkreetsetes, enamasti kvaliteetsetes materjalides kuju omandanud Neeme töid on hästi ja tundlikult analüüsitud. Tema looming on olnud kohustuslik süvitsiminemise harjutus kriitikuile, sest nii Neeme kunstis kui ka kõnes esinevad korraga väited ja vastuväited, neisse on sisse kodeeritud käestlibisemine.[13]

Neeme loominguprotsessi kannustav vaimustus tekib hetkega, sestap ei saa välistada tema mõtte pikka ja põhjalikku kerimist enne ja pärast näitust, uude teosesse endiste näitusekogemuste kaasamist. Mitte just nullist alustamist, küll aga ringiratast liikumisest väljamurdmise pidevaid katseid. „Edevuses üksi“ on Neeme varasemate näitustega võrreldes suhteliselt palju objekte, see, millest need räägivad, ei lase end lugeda ühes, nappe ja võimsaid metafoore kasutavas, hoolikalt kontrollitud tervikus.

Praeguses peaaegu kakofoonilises koosluses käib ka arveteõiendamine eelnevate teoste ja näitustega, eriti nendega, mis on sihtinud aega ja lugusid. Näiteks suurvürst Vytautase looga, mida jutustati koos Dénes Farkasega Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse näitusel „If it’s Part Broke, Half Fix it“ (2011) või Draakoni galeriis toimunud isikunäitusega „Homne on täna“ (2010). Viimast iseloomustati kui autoportreelist pihtimust, milles „kunstnik koorib ennast paljaks nagu sibula“[14], aga mis jäi kahjuks enamikule publikust mõistmatuks.

„Edevuses üksi“ läheb uuele katsele, üritab viia nahaaluse vereringe pulseerimise isiklikust emotsioonist universaalsemasse keelde ja jutustamisviisi. Näituseobjektid, nagu read luuletekstis, otsivad tunnetele vasteid, ilma et mõistusel oleks kohustus neid üle toimetada. Analoogia loomine sõnadest moodustuvale mitmehäälsusele kunstisaalis on Neeme jaoks midagi uut. Ikonoklastina on ta kunagi provotseerinud suure Walesi luuletaja Dylan Thomase kodulinlaste mälu poeedi mälestusmärki kinni ehitades,[15] Thomase enda luulesse süvenenud aga suhteliselt hiljuti. Ma ei usu, et Neeme on niisuguse paralleeli teadlikult tekitanud, aga minu jaoks resoneeruvad Linnagalerii nahka ajavad mälumullistused Thomase luule irratsionaalse ja õrna paatosega. Justnagu kohtuksid piimmetsa vilus elu ja uni ja surm.[16]

 

Vaba õhk ja sundimatu uje poos, loori all levivad sõnumid.

Üks võime, ettekujutus, päriselt nägemata mööduvat sähvata.

Mil tõukuv mõte, see sündmuste jada, mis vananeb hetkel, kui valgussõõri langeb.

Mis helgib ja kuumeneb üle, muutub ja paisub, kujutades tuleviku nägu.

Vaimupimedus, mis väärt teadmist, et ei jõua lõpuni teada.

Silmaookeani laine, mis valgub üle laugude.

Ühesilmse teadmine, et kord allub korrale.

Roosilehe lõhn ja elurõõm, see magus elu.

Argisusest kooruv tunne.

 

See on Neeme Külma kirjutatud saatetekst näitusele „Edevuses üksi“. Pärast üllatuse allaneelamist võib nentida, et see on vabavärss, milles on kohal nii mitmetähenduslikkus kui ka tõlgendamisviiside paljusus, nagu Neemel ikka. Mida pole, on vasturääkivus, sest luuletuses tavaloogika ei kehti. Kehtib väljenduse täpsus, mille saavutamine poleks teisiti olnud võimalik. Iga rida on tõene, sest räägib olemise intensiivsusega toimetuleku paratamatusest ja lausa nõuab psühhoanalüütikute konsiiliumit.[17]

Sama lugu on näitusega. Segadusse ajav on ainult pealkirja sõnastus, kus vastutuse oma edevuse eest võtaks justkui Neeme üksi. Aga ei võta. Sest selle näituse juures tundub, et olulisem kui materjalivalik ja objektidevahelise tasakaalu leidmine, olulisem, kui käsitsiteostuse unikaalsust sisaldav töömaht, olulisem kui terviku rusikalöögina mõjuv totaalne ühtsus, on see, et Neeme annab ohjad käest, loobub kontrollist ja samastub. Usun, et ma ei eksi kui ütlen: „Nii pole see varem kunagi olnud.“

Linnagalerii veidrad omaehitatud objektid oleks nagu Andrus Kiviräha „Rehepapist“ välja astunud. Need meenutavad Kupja Hansu Kuradilt välja kaubeldud kratt-lumememme, kelle lugusid kuulab Neeme sarnaselt Hansuga ammulisui, nende „pärisuse“ järgi küsimata. Peksab segast või räägib tõtt? Ükskõik. Kellel siin psühhoanalüüsi vaja oleks? Kas Neemel kui meediumil või ajastul, mille Neeme süüdimatult terane avatus on kinni püüdnud kõige oma hübriidsuse, segi aetud kontekstide, deep-olemise näilise ülbuse ja siira teadmatusega, millele on juba eos andeks antud. See on nagu individualismi ja isiklikkuse minek igavesse paljususse, mitmesse teise. Pehme, sootu ja üksi vastutamisest keeldumise näitusena mõjub „Edevuses üksi“ meie aja metafoorina. Neemele, kes on võtnud kajamasina, ruumilugusid võimendava bardi rolli, on siin valitsev metafüüsiline segapudru, need minevikust tuletatud tulevikuaimdused seni olematu väljakutse. Kui ta selles väljakutses õnnestub, siis õnnestub ta mõistusevastaselt.

Samal ajal kui kajamasin kerib lugusid „tagant ettepoole“, märkab tähelepanelik vaataja, et ettepoole ei jää midagi peale Alice’i. Kui Neeme annab käest kontrolli ruumi ja selles olevate objektide üle, ähvardab see kaasa tuua laialivalguvuse, lugude voolamise turvalisest näituseruumist välja, nende imbumise tänavale, läbi seina ja … siinkohal tulebki mängu Alice. Rahulikult ja pragmaatiliselt justnagu territooriumi märgistades, plaasterdab ta kinni nurgad, maalib need lukku.

Neeme, eriti aga Alice, pole teinud palju isikunäitusi. Siiski on nad mõlemad kunstiväljal hästi nähtavad. Alice oma maalide ja joonistuste publiku jaoks lohutava „äratuntavusega“, millest saab tänumeele ja kergendusega sukelduda juba sügavamale naudingut pakkuvasse pildimateeriasse. Oma küll väikese provokatsiooni ja nihestatusega, aga vaieldamatult kütkestava käsitööoskusega piltide teostuslikku külge Alice ise eriti ei salli, vahest lausa põlgab, sest peab pildiideed olulisemaks: „Eluaeg on mu joonistamist kiidetud. Kiida lolli ja loll innustub! Nii ma siis joonistasin ja joonistasin.“[18]

Ka Neeme eelistab märkamatut teostust, aga ei alahinda seda.[19] Ta on kõvasti ebaühtlasem kui Alice, seda näevad tema fännid, vähem ta ise. Neemele on iga mätas vajalik, et soost välja jõuda, kuigi kuivast maast ei julge ta ammu enam unistada. Ta on vastu võtnud kõik konventsioonid, ühiskondlikud kokkulepped ja käitumisreeglid, aga kui ta nende järgi toimima hakkab, lõpeb see alati valesse kohta jõudmisega: „Mu purjetamine on samamoodi – kihutan, aga jõuan sageli vale märgi juurde! Mis sest, et esimesena!“[20]

Alice seab igasuguse kokkuleppelisuse küsimärgi alla, alati. Ja kuigi oma kunstis keeldub ta „isiklikkusest“ nagu Neemegi, küsimärgistab ta enne teoni jõudmist kõike isikliku vaatepunkti konkreetsusest lähtudes. Viimane on niisama tõsiseltvõetav kui Neeme üldistused ja lai haare. Neeme ja Alice, nad mõlemad tegelevad illusiooniga, üks sentimentaalse romantikuna „päris“ olemise poole püüeldes, teine kõiges kõhkleva pragmaatikuna „nagu päris“ paratamatusest teadlik olles. Aga kumbki neist kunstiga nalja ei tee.

Argisusest väljakistud kujundid: nurgas vedelevad kingatallad ja suur laud – need on Alice märgina kehtestuvad maalikatked, mis ei jutusta ega kommenteeri, vaid pitseerivad.

„Ma jälgin, et oleksin keskel, mina kui arlekiin ja mängur. Äärtes on radikaliseerumine …“[21]  ütleb Neeme, seistes keset ohjeldamatult lobisevaid objekte, jälgides Alice’i, kes tegutseb valikuliselt, šefilt ja ainsa bossina nurkades. Alice annab neile vormi ja osutab neile au, mida see galerii eales nurkadele osutanud pole. Nii nad – Alice Kask ja Neeme Külm – klapitavad oma arusaamu elust, unest ja surmast. Millest nad teineteisega räägivad, see jääb saladuseks, sest „Mis on roosi all öeldud, jääb roosi alla“.[22]

[1] Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga. http://ingridruudi.ee/kriitika-ja-esseed/kunst-on-paris-intervjuu-neeme-kulmaga
[2] Valge Kuup. 2. november 2021. https://www.facebook.com/valgekuup/posts/190011186020656
[3] Ma ei taha, et inimene ennast halvasti tunneks, aga ma tahan provotseerida kimbatust. Kimbatus on asi, mille ma tunnen kohe ära, nii endas kui ka teistes. Ja selle kimbatuse jaoks ma ei pelga vahendeid. – Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga. http://ingridruudi.ee/kriitika-ja-esseed/kunst-on-paris-intervjuu-neeme-kulmaga
[4] Külm ise on mulle ühes intervjuus kinnitanud, et tema loomeprotsess, vähemalt selle käivitumine, on „nagu lööks ootamatult jala ära“. Edasi tuleb ilmselt ratsionaliseerimine, välja puhastamine ja tehniliste lahenduste vaagimine. – Hanno Soans. Neeme Külma põhiobsessioonist (9,8 m/s²), ehk raskusjõust illusoorsuse haardes. Kunst.ee 4/2017.
[5] Taavi Talve. Ruumide üksiolu. Kunst.ee 1/2013.
[6] Ingrid Ruudi. Jalutuskäik galeriides: Libisev ruum. Sirp 20.12.2012.
[7] Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga. http://ingridruudi.ee/kriitika-ja-esseed/kunst-on-paris-intervjuu-neeme-kulmaga
[8] Tamara Luugi vestlusest Neeme Külmaga enne näituse installeerimist.
[9] Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga. http://ingridruudi.ee/kriitika-ja-esseed/kunst-on-paris-intervjuu-neeme-kulmaga
[10] Tamara Luugi vestlusest Neeme Külmaga enne näituse installeerimist.
[11] Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga. http://ingridruudi.ee/kriitika-ja-esseed/kunst-on-paris-intervjuu-neeme-kulmaga
[12] Tamara Luugi vestlusest Neeme Külmaga enne näituse installeerimist.
[13] Neeme Külma loomingust kuni aastani 2011 on särava ülevaate andnud Johannes Saar.  https://vana.cca.ee/webarchive/kylm/bio.htm.
[14] Vt 2010. aasta näitused http://galerii.eaa.ee/draakon/eindex.htm
[15] Neeme Külma Swansea linnaväljakul toimunud aktsiooni kirjeldab Johannes Saar. https://vana.cca.ee/webarchive/kylm/bio.htm
[16] Aastal 1970 avaldas kirjastus Perioodika Dylan Thomase mängu häältele „Piimmetsa vilus“. Loomingu Raamatukogu. Tõlge Paul-Eerik Rummo. Muide, Neeme Külm pole ainus Eesti kunstnik, keda Thomase tekstid on mõjutanud. Dylan Thomase luule mõjul valmis Jüri Kaarmal 1979. aastal võimas söejoonistuste sari „Surmad ja sisenemised“ (vt Märt Väljataga artiklit Vikerkaares 3/2011). Seda sarja näidati ka Kaarmale pühendatud näitusel Kumus 2012. aastal („„Must hobune“ ja teised joonistused“).
[17] Seoses „Pinnavirvendusega“ – ilmselt enigmaatilisima Neeme Külma näitusega – on psühhoanalüüsi võimalikkusest kirjutanud nii Ingrid Ruudi kui ka Hanno Soans. Ingrid Ruudi: „Sellesse näitusesse on ikkagi võimalik sisse lugeda nii palju tähendusi. Siin on jälle sees mingi liiasus, sümboolsete tõlgenduste üleküllus. Kelder on nagunii alateadvus, Jungi mõistestikus on ka vesi alateadvus. Veepeegeldus on iseendaks saamine. Sul on peegeldus võimatuks muudetud – seega iseendale otsavaatamine võimatu? Samas kui ma peaksin ütlema üheainsa sõna, siis see oleks ahvatlus – tule, tule …“. – Vt Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga. http://ingridruudi.ee/kriitika-ja-esseed/kunst-on-paris-intervjuu-neeme-kulmaga; ja Hanno Soans: „Oma tugevuse apogee saavutabki Neeme Külma looming siis, kui kunstnik on edukalt sünteesinud mingit talle alateadlikult omast traagilist nooti tehnilise oskusega panna vaatajat selles kehaliselt osalema. Siin ristavad piigid psühhoanalüütiline diskursus ja nn ruuminihestamine – kunstiloomestrateegiad, mis tavapäraselt paiknevad teineteisest oi kui kaugel.“ – Hanno Soans. Neeme Külma põhiobsessioonist (9,8 m/s²), ehk raskusjõust illusoorsuse haardes. Kunst.ee 4/2017.
[18] Tamara Luugi vestlusest Alice Kasega. November 2021.
[19] Ida. Seinast seina tapeediks. Vitamiin K. Külas Madli Ehasalu ja Neeme Külm. Kuula 28.10.2019 https://idaidaida.net/et/saated/vitamiink
[20] Tamara Luugi vestlusest Neeme Külmaga enne näituse installeerimist.
[21] Ibid.
[22] Vrdl roos kui diskreetsuse ja vaikimise võrdkuju varakristluses. Sub rosa – „roosi all“ tähendab, et roosi all peetud kõnelused toimuvad vaikimistingimusel.