Kooruv laine

Neeme Külm poleks Neeme Külm, kui ta ei näeks esimese ja määrava etteantusena ruumi enda ümber. Linnagaleriid tunneb ta nagu oma viit sõrme. Ta teab, et siin on topeltlagi, mille kahe taseme vahel on tühjus, ta teab, kuhu ja millal on ehitatud vaheseinu ning kust kohast on ruumi kõige parem tuulutada. Just praegu näib ta iga rakuga tundvat neid mitutsada näitust, mis on selles galeriis kunagi oma elu elanud. Näitusesaalis, kus „iga uue väljapanekuga vahetab ruum nahka nagu uss“ muudab ta selle hääbumise ja taastekkimise protsessi nähtavaks, koorib ettevaatlikult värvikihte seintelt, kuhu need on aastakümnetega ladestunud, ja nimetab tekkinud vaatepildi „Kooruvaks laineks“.