Rituaal kui protokoll kui rituaal / Kaduv keha

Pandeemia esimese laine ajal filmitud teos „Kaduv keha“ kirjeldab babaylan’ide vaimsel teisenemisel põhinevaid tervendamisvõtteid. Kolonialismieelsete Filipiinide põliskogukondade šamaanid ehk babaylan’id olid naised, transseksuaalid, transnaised või soole mittevastavad inimesed. Jumalikule naiselikkusele ligipääsu omavate babaylan’ide „kutsumine“ sai tavaliselt alguse „psühholoogilisest“ kriisist. Materiaalse ja vaimse maailma vahendajatena valdasid neid ajutised „hullusehood“, mille käigus nad kaotasid kontrolli oma keha üle, tõmbusid teistest eemale, peitsid end loodusesse ja tegid muid „ebaloomulikke“ tegusid.

Programmi „Teisel pool mateeriat“ residentuuri ajal külastas Dizon muistseid Eesti pühapaiku, kus korraldas Filipiinidel ja mujal Aasias levinud šamaanirituaale. Videoteoses lebab kunstnik ohvrikivil rohelises, n-ö nähtamatuks tegevas kostüümis, otsekui heitmas kestana maha oma inimolekut ja seda piiravaid binaarseid identiteete.

Liikuva pildiga ruumiinstallatsioon kutsub Dizon vaatajaid mõtisklema (ökoloogilise) kriisi üle (e)spiritu-virtu kontseptsiooni kaudu või „kväärvaatepunktist“, nagu kunstnik seda nimetab. Dizoni käsitlus kirjeldab koloniaalajaloo, kväärtrauma ja ökoloogilise vägivalla tihedaid seoseid. Kaduv keha on olnud kasulik kõigile kolmele. Kuidas saaks see keha nihutada inimkeskset käitumist, et viia see vastavusse inimolekut ületavate protsessidega?