Positsioonid. Autoportree

Plakatiga „Positsioonid. Autoportree“ (2007/2020) kommenteerib kunstnik enesemääratluse ja oma koha leidmise otsinguid siinses kultuuris. See on üleilmse pandeemia ajal muutunud päevakajalisemaks kui kunagi varem, sest ümber hinnatakse Eesti avatus välismaalastele ja küsimus, kellel on õigus siin reisida, töötada, õppida ning elada. Muravskaja alustas seda tööd 14 aastat tagasi, esitades endale selliseid põhimõttelisi küsimusi nagu „Kas ma olen tõesti üksi?“, „Kas see on tegelikult kogu ühiskonna probleem?“, „Kas kultuur on võõrast tõrjuv ja suletud ruum?“

Neid küsimusi kehastab kunstnik ise, seistes mustas hidžaabis sinivalge tausta ees. Värvid märgivad muidugi Eesti riigilippu, igaühel oma tähendus. Sinine väljendab usku ja lootust eestlaste tulevikku ning on ühtlasi truuduse sümbol. Must tuletab meelde nii Eesti rahva sünget piinarikast minevikku kui ka kodumaa musta mulda. Valge aga tähistab eestlaste hariduspüüdlusi, meenutades ka lund, suveöid ja kasekoort. Kunstnik muudab ametliku tõlgenduse keerukamaks: ta katab kinni oma identiteedi ja annab nõnda edasi eraldatuse ning üksijäetuse tunnet. Tänapäeval näitab see põlgust „teiste“ vastu, mida võib täheldada kõikjal maailmas.

Töö keskmes on inimese ja lipu, kunstniku keha ning abstraktsete kujundite ja värvide suhe. Lipp osutab enamasti selgele enesemääratlusele ja ühtsusele, kuid Muravskja mõtestab need sümbolid ümber. Praegu, erakordsel ajal, valitsevad ühiskonnas eelkõige pessimism, usaldamatus ja eraldatus. Inimesed tunnevad end valitsusest äralõigatuna ja samal ajal võimetuna ka ise muudatusi ellu viima. Kodanikena vajame ühist unistust ja soovi selle täitumiseks. Peame looma ja arendama ühtekuuluvustunnet. Laiemas tähenduses räägib teos alahinnatud ja inimlikkusest ilma jäetud kogukonnast, kes otsib paremat kodu.