Kartmata

Muravskaja veetis 2019. aastal kaks ja pool kuud Tensta Konsthalli kunstiresidentuuris ja elas Stockholmis Tensta äärelinnas. Kunstnik meenutab: „Kui mind Tallinna monoliitsest ruumist kultuuride ja rahvuste keskele paisati, oli mul tunne, nagu oleksin sattunud tulevikku.“ Kahjuks tulistati kunstiresidentuuri esimestel päevadel kunstniku kortermaja ees 25-aastast noormeest, Somaalia immigranti. Kohaliku meedia väitel oli tegemist jõugu arveteklaarimisega. Mõrv mõjus kunstnikule sedavõrd traumeerivalt, et ta sulgus oma korterisse. Ehkki talle pakuti lahkumisvõimalust, otsustas Muravskaja residentuuri lõpuni siiski paigale jääda. Fotosari „Kartmata“ (2019-2020) on visuaalne päevik, mis jutustab sellest ajast tema elus.

Neid fotosid vaadates on võimatu mitte mõelda maailma pahameelele mõttetute surmade pärast, mille põhjus on sügavalt juurdunud rassieelarvamused ja ebaõiglus. Ei saa mööda vaadata rassiküsimusest ja liigagi paljude mittevalgete inimeste kogemustest. Turvalisse koju tagasi pöördumise asemel otsustas kunstnik ärevusele vastu astuda ja ebamugavustega silmitsi seista. Pikkamööda avas ta aknad ja hakkas juhtunut naabritega arutama.

Mõtiskledes Tenstas läbi elatu üle, peab kunstnik seda fotosarja inimese sisemise muutumise looks. Ta selgitab: „Üleilmse kriisi, õigluse poole püüdlemise ja vägivallale vastu hakkamise mõistmiseks on vaja ületada sisemine kriis ja teha uute sotsiaalsete, eetiliste ning vaimsete väärtuste ja motiividega seotud kultuurimuudatusi.“

Näinud pandeemia ajal meie maailma tunginud ebaõiglust ja eelarvamusi, ei tohiks me endale lubada mugavaks jäämist. Mugandumine ja vaikimine tähendab kaasosalust, ebamugavus aga muutust. Peaksime õppima sellega elama.