Kuraatori eessõna

Ma nägin teda suvel ühe vanalinna galerii näituse avamisel. Tal olid seljas Adidase lühkad, üles kääritud käistega triiksärk ja jalas vanad pruunid kingad. Ta juuksed olid natuke välja kasvanud, silmaalused natuke sinised ja hääl natuke kare. Ta ümber võis aimata heljuvat saepuru, higi ja tubaka lõhna. Tema taskus kolisesid segamini naelad, kruvid ja võtmed. Ta nägi välja nagu oleks ta just tulnud skulpa töökojast või vanaema juurest või hoopis alles hetk tagasi voodist tõusnud. Mulle tundus, et ma olin teda varemgi näinud, aga meid polnud kunagi veel ametlikult tutvustatud. See siis ongi Uru Valter, mõtlesin ma, ja pühkisin higist libedad käed oma Adidase lühkade tagumikku. 

Tegelikult seda muidugi kunagi ei juhtunud. Tegelikult ei ole Uru Valterit olemas, ei reaalse ega fiktiivse isikuna. See on lihtsalt nimi, mille kunstnikud Erik Hõim, Ats Kruusing ja Eke Ao Nettan andsid oma ühisosale, mis ärkab ellu eelkõige protsessis, jagatud vooluseisundis ning mille olemasolu ainsad tõendid on sellest voolust sündinud teosed: skulptuurid, videod, fotod, maalid ja performance’id. Seda kollektiivset loomingut iseloomustab estraadilembus, samastumine lihtsate väärtustega, paras annus rahvusromantikat, käsitöölisust ning mingi sedasorti nooruslik kergus, mida võiks kirjeldada ütlemisena ilma päriselt omaks võtmata.

Mida üldse omaks võtta ajal, mil senised rollid ja hierarhiad on kaotanud oma tähenduse? Kui miski, mis senini oli kindel, ei püsi enam paigal? Mida peaks ette võtma üks mehehakatis, kes kunagi oleks sündinud ja surnud ühes paigas, terve vahepealse aja teinud rasket kehalist tööd, aga nüüd võib teha ükskõik mida süda ihaldab? Vahel tundub mulle, et ka mina olen natuke Uru Valter. Vähemasti samastun ma selle tundega, kui sa kõigest hingest igatsed midagi, aga sa ei tea täpselt mida. On vastuoluline tunne igatseda aega, kui sa ei ole elanud, aga tundub, et seda kogevad praegusajal paljud. Ehk on ka sinus killuke teda? 

Linnagalerii näituse eel reisis Uru Valter mööda Eestit, katsus merd, nuusutas tuult, luges August Mälku ja mõtles nende asjade üle pikalt järele. Pärimus viib mõtted konservatiivsusele, see omakorda kipub vasakpoolses ja uuendusmeelses peas seostuma suletuse, võõraviha ja tupikuni viiva igatsusega “vanade heade aegade” järele. Tegelikult on konservatiivsus ju ühe mündi teine pool, ühe muudkui vabalt laiali hargneva võra juur, mis tähistab seda, mis püsib, kestab ja hoiab alal. Ka see spiraalja ülesehitusega näitus keerdub teokarbi kombel iseenda sisse, otsides kobamisi kohta, millest kinni hoida.

Näib, et Uru Valter sukeldub pärimusse ja arhetüüpidesse pettumuse ning eskapismi asemel teatava konstruktiivsusega. Nende looming tugineb sõnatule kämblapoeesiale, ajastute ja meediumide heatahtlikule manipuleerimisele. Seejuures varasalv, millest nad ammutavad, ei ole tingimata rahvuse, vaid eeskätt ühe paiga oma. Eest leitud kujunditest, sümbolitest, tavadest ja meemidest võetakse see, mis resoneerub ka täna. See, mis lihtsalt kannab. Mis põrgatades susisedes lössi vajub ja halba haisu välja ajab, jäetakse maha. Tundub, et siiski on mõned viisijupid, lõhnad, tekstuurid ja vaated, mida teame nii mina, tema kui ka sina.