Kiosk

Ühiskonnas kehtib hulganisti vaikimisi reegleid, mis määravad normaalsust ja seda, mis sellest väljapoole jääb. Oma nähtamatute reeglitega on kunstisaal kui selline hea näide ühe valitseva normatiivse arusaama võimatusest. Ühelt poolt on piirid justkui väga ranged: mida võib katsuda, mida mitte, kuhu võib minna, kuhu mitte. Ometi ei ole neid reegleid peaaegu mitte kunagi kuskil kirjas. Nende selgitamine on enamasti saalitöötaja töö. See on inimene, kes veedab suure osa oma elutundidest näituste sees. Sõna otseses mõttes on ta kunstiga erakordselt lähedane inimene.

Esimesse ruumi on kunstnikud paigutanud kioskit meenutava installatsiooni. Näitusesaal on esmalt lavastuslik ruum, seega piisab ideede edasiandmiseks visanditest, markeeringutest. Kõik on näiline, seetõttu ei ole kioski eksponeerimiseks vaja muud kui fassaadi. Saalitöötaja ja külastaja vahele asetatuna toob see aga nähtavale nende erinevuse: kes on kunstis sees, kes ei ole. Kioski luugi letile asetatud telerist jookseb video, mis kujutab järjest nurjuvaid kätlemisi. Kunstnike ja kuraatorite parimatest kavatsustest hoolimata, jääb kunsti ja kogeja vahele alati rohkesti möödarääkimise ja nurjumisruumi. Seda tuleks aga eelkõige mõista kunsti kui ebatäpse keele võimalusena. Üht unustatud autori tsitaati parafraseerides sünnib kunst eeskätt vääritimõistmises. See tähendab, et just kunsti lõputus mitmetähenduslikkuses peitubki selle suurim väärtus.

Vt ka fassaad; „Kakskümmend viis jäätist, kiiresti, ma palun teid!“; piiritsoon; kontrollpunkt; a hole in the wall; valvuriputka; juhtimiskeskus; parketikõlblikkus; punane joon; kunstiväli; autsaiderlus.