Aegumatu viis

– Aadu, kuule!

– Mis on?

– Ma tahaks nutta.

–  Nuta, poja! Nutt on kõikse parem asi maailmas. Iga õige mees peab ükskord oma sortsu nuttu ära nutma. No nuta, nuta-nuta, poja!

 

See Aadu ja Mardi vestlus on vaid üks kümnetest tsitaatidest, mida une pealt teab peast suur osa eestlastest. Aastakümnete jooksul on ilmumise ajal vaid harimatutele või psüühiliste häiretega inimestele sobilikuks peetud film „Siin me oleme!‟ end kindlalt kohalikku kultuurimällu kinnitanud. See ja mitmed teised nõukogude ajal loodud filmi, laulud ja tekstid on siinse kultuurigeenide varamu ehk meemisalve osa, mis hõlmab kunsti aegade algusest tänaseni. Filmis kõlav käsmulase Ülo Vinteri „Majakene mere ääres“ on mitme elukutselise ja harrastusorkestri ning -ansambli pärisosa. Siin näitusel kuuleme kultuslikku meloodiat Tallinna Tuletõrjeühingu Puhkpilliorkestri esituses.

Uru Valteris on kolmandik saarlast ja kolmandik (suve)läänlast, sestap teab ta hästi, et rand, millest laulus lauldakse, on see sama kadakane maastik, millest kirjutas August Mälk oma kolmekümnendate mere- ja rannaromaanides, ning mida mööda ta ise lapsena teraval paeklibul paljajalu mere poole keksis. Meloodiat kuulates tasub tunnetada, mis varjundiga on emotsioon, mida see meis tekitab. On see igatsus parema aja järele? Niinimetatud nostalgia ehk idabloki igatsus? Või on see lihtsalt ühe ajatu seisundiga kaasnev tunnete ja aistingute kobar? Ma sulgen silmad ja adun sooja tule, meremaitse, torkivate kadakate, vanaema pannkookide, valgete ööde ja lõputu-lõputu suvevaheaja segu.

Vt ka „Oled sa tont või inimene!“; „Mis on imelik? – Nimi on Imelik!“; meri on soe kui supp; lakas magamine; külapidu; vetikasõda.