Laemaal

Kaasaegsusele on muu hulgas omane horisontaalsus, mittehierarhilisus, avaliku ja eraruumi segunemine. Siinse näituse mäng erinevate aegadega, saalis eksponeeritud esinduslike vormide ja visandlike žestide pinge ning meediumiteülesus on selle sama kaasaegsuse sümptomid. Traditsiooniline näitus on olemuselt uut püdelat aja- ja ruumitaju eitav formaat. See püüdleb alati seisundilisuse poole, olles justkui mõne kunstniku loomingu hetkeseisu mitme kuu pikkuseks venitatud jäädvustus, kuid hetked mööduvad ja looming ei püsi ju kunagi paigal.

Uru Valteri töös on olulisel kohal protsess, käsitöölisus ja performatiivsus. Viimases saalis töötavad kunstnikud kogu näituse jooksul suure laemaali kallal. Oma ümmarguse vormiga meenutab aegamisi valmiv teos nii Estonia ooperiteatri teise maailmasõja järel valminud laemaali kui ka Tõnis Saadoja laemaali endise NO99 teatri fuajees Sakala tänaval, kusjuures esimese kolmest autorist (jälle kolm!) ühe – Evald Okase – meremaal ripub ka selle näituse hülgehallis saalis.

Teose asukoht laes ja ruumi püstitatud tellingud mõjutavad ka kogeja koreograafiat, sundides meid pead kuklasse ajama ning samal ajal hoolikalt jalge ette vaatama. Kui tingimata kuhugi kiiret ei ole ja on õnnestunud Linnagaleriisse sattuda Uru Valteriga samal ajal, võib tööruumi diivanil rahulikult istet võtta ning klappidest töömuusikat kuulates tegutsevaid kunstnikke silmitseda.

Vt ka alt-üles; ülevalt-alla; kämblapoeesia; vooluseisund; vastutuspartnerlus; performance; sa seisad selle teose sees; tellingud on tuleviku varemed; igale lõpule järgneb uus algus; sellele näitusele järgneb veel üks näitus ja siis veel üks ja siis veel üks ja siis veel …