Hülgehall

Kui oled sündinud ja üles kasvanud mere ääres (või vähemasti mõne jõe või järve läheduses), on raske ette kujutada elu kaugel sisemaal. Meri on oluline paljude eestlaste jaoks, mitte tingimata isegi elatusallikana, vaid lihtsalt selle pärast, et see on seal. Rannajoon on küll ühtpidi piir maa ja mere, kindla ja ebakindla vahel, aga silmapiirini ulatuvast, kord peegelsiledast, siis jälle vahutavast veepinnast aimub ometi vabadust ja ruumi. Selleks et tunda igatsust, ei ole tingimata merd vaja, aga eks see omajagu selle tunde idanemahakkamist soodustab. Mis maa see seal mere taga on?

Linnagaleriis on Uru Valter välja pannud seinatäie meremaale ja nende ette asetanud aerupaadi. Nii kutseliste kui ka harrastuskunstnike eelneva sajandi jooksul loodud maalid on pärit Eesti eri kogudest. Nagu iga pilt seinal, on ka need omamoodi aknad teise aega ja kohta. Enamik neist kujutavad Läänemerd, aga nii nagu on muutunud see, mida mõistame vabaduse all, on muutunud ka pilk, mille heidame merele ja teistele looduslikele piiridele meie ümber. On see meri neil piltidel ühtmoodi vaba? Kas see igatsus, millest kantuna üks kunstnik silmitseb või vaimusilma manab kobrutava merepinna, on alati olnud üks ja see sama?

Vt ka miljonivaade; viis punkti viiest; meretuul; valge laev; avame linna merele; „Meri on, meri jääb, meri olema peab“; tüüpmaastik; puisniit; rannarahvas; meri annab ja võtab; mereõhk teeb vabaks.