Asjade seis

Väljapanekute mõte on anda millestki ülevaade, esitada mingit hetkeseisu. Infomürarikkal ja kiirel ajal näib selline seisak ajas ebaloomulik, lausa anakronistlik. Näitused „liigutavad“ end eri moel: näiteks vahetades esitletud teoseid või hõlmates performance’id. Siin näitusel on elus olemise ülesanne tomatitaimedel, mis Sandra idandas Raja tänaval oma ateljees käesoleval kevadel. Ta on neile valmistanud potid ja loonud võreja struktuuri, mida mööda ronida. Taimed on aeglased ja paiksed organismid, inimeste siblimine on neile võõras. Liigutamine ja ümber istutamine põhjustavad neile stressi. Loodame, et need tomatid veel toibuvad ja jõuavad näituse jooksul ka vilja kanda.

Tõnise ehitatud plekk-katus on ühtaegu nii skulptuur kui ka mööbel. Lavakujunduslikus mõttes on see mõeldud meid kergitama, tooma tänava- ja argielust katusepealsesse maailma. See maailm on kui linn linnas, katustel toimuvad pinevad tagaajamised, salajased kohtumised, mängud ja juhtuvad õnnetused. Katusekivi kiliseb, aga valtsplekk kolksub. See kolksub, kui peale astuda, aga ka siis kui tuul seda loksutab. Katus on kui turvis või nahk, mis üht kodu maruilma eest kaitseb. Katuseid läbivad kõiksugu korstnad ja viigud, siin-seal turritavad antennid. See on maastik, kus lokkab metallist, savist ja plastikust taimestik. Kas silmame ka mõnd looma? Näib, justkui oleks keegi oma naha jäse jäseme haaval maha ajanud, aga tükid on võrsed alla ajanud. Kui üks antenn saaks vabalt kasvada, kas siis sirutuks see otse signaali poole nagu tomat päikese suunas?