Liha tuleb kondi pealt maha

Ruumide järgnevus ei ole siin tingimata lineaarne. Üheaegselt moonduvad teoste emotsionaalne laad, kujutavus-jutustavus ja omavaheline põimitus. Teise saali on Sandra püstitanud hapra paviljoni, mis vähimagi puudutuse korral võngub ja tudiseb. Selle küljes ripuvad plekile trükitud fotod temast kandmas kodus seda sama omavalmistatud turvist, mis esimeses saalis katusel võrseid ajab. Fotod tegi Tõnis, kuid Sandra on neid trükitehnika ja -pinna abil abstraheerinud. Olen palju mõelnud sellele, et õnnetunne on midagi niisugust, mida ehitame eelkõige sisemiselt. Niisamuti on tugevusega. Kõik mis liigub, kulub. Inimese töö on hoolitseda ja vastu panna. Asjade suures plaanis on ka „päris“ majad ja kaitserõivad vaid papist ning plastikust.

Platoni koopa allegooria jutustab inimestest, kes veedavad kogu oma elu koopasse aheldatuna. Neil ei ole võimalik näha teineteist ega maailma nende ümber. Nad saavad üksnes silmitseda koopaseina enda ees, millele nende selja tagant paistev valgus erinevate esemete varje heidab. Nii ilmestab Platon kaht maailma. Üks neist on tõeline ehk ideede maailm, teine aga näiline ehk esemete maailm, kus asjad ja olendid järjest tekivad ning kaovad. Inimese saatus on igavesti aimata, aga mitte aru saada. Platoni koopaseinal värelevaid figuure peetakse muu hulgas varaseimateks projektsiooni kirjeldusteks. Samal ajal kirjeldab allegooria tabavalt ka meie kaasaegset vaatemänguühiskonda. Tõnis, kes töötab ka projektsionistina, on rebinud pilgu koopaseinalt ja suunanud kaamerasilma otse tulle.