Kuraatori eessõna

Ükskord ta vilistas seal üht tuuleviit

Viieaastasel lapsel ei ole reaalsuse ja fantaasia piirid veel kinni kasvanud. Kogemus on nagu katkematu pildiriba. Kogu aeg on praegu ja loeb tunne, sest see on vahetu ja päris, enesele kõige lähemal. Tahaks uskuda, et teatav poorsus reaalse ja fiktiivse, kõva ja pehme, targa ja tundliku vahel säilib inimestes elu lõpuni. Ometi näib üks etem kui teine, teine peidus esimese taga. Tarmukus on käibekaup, tundlikkus püsib suletud uste taga. On inimesi, kelles neid piire täiskasvanunagi ei ole ega saagi tulema, kellel sündmused, tunded ja unelmad moodustavad ühe katkematu kogemise jada.

Kunstil on mitu eesmäri. Teatavates tingimustes võib see olla keeleta keel, seosetu seostaja. Kord olime tudengitega Sandra ateljees Raja tänava skulptuurimajas, kui äkki hüüatas keegi: „Ma saan lõpuks aru, kõik ongi suva!‟ Kogu mõtetega pusimine ja sõnadega nämmutamine oli osutunud viljatuks, aga siis avas tunne ukse kogemusele. Sandra loominguline protsess on sõna otseses mõttes kompiv, aistinguline. Materjal satub ette või kukub sülle, paber rebeneb, vask paindub, plastik sulab ja järgemööda annab käsi neile vormi. Vahel hammustab materjal ka vastu: plekk lõikab näppu või sulaplast kõrvetab sõrme ära.

Selline loomisprotsess on sõna otseses mõttes orgaaniline. Rikkast massist võrsub, sirutab ja laguneb taas loendamatu hulk erinevaid moodustisi. Kaks asja satuvad kõrvuti ja hakkavad jutustama. Erinevad pinnamustrid, lõhnad, värvid ja kujundid on seotud erinevate tunnete ning mälestustega. Minu vanaisa garaaži lõhn ei ole sinu vanaisa garaaži lõhn, aga ometi teame mõlemad täpselt, mida see tähendab, kuhu see meid kujutluses tagasi viib ja milliste tunnetega täidab. Eesmärk ei ole tingimata edasi anda kunstniku tunnet või kogemust, vaid pigem katsetada, kas samad materjalide ja võtete kombinatsioonid saavad mitmele kogejale olla ühtviisi jutukad.

Paar aastat tagasi passisin Vent space’is tõtt Tõnisega, kes passis tõtt krabiga. Videole peale loetud ekslev tekst kõneles muu hulgas turu katsetest kapitaliseerida ka viimane „kasutu‟ osa inimese ajast – meie uni. Ma sain teada, et mina ja Tõnis oleme ühtviisi unetud, mis tähendab, et mõistame, kui hinnaline on uni ka oma kõige hapramal ja unenäguderohkemal kujul. Sain teada, et Tõnist huvitab nii tehnoloogia kui ka fenomenoloogia, tema loomingu teravik asub kujutamise ja kujutlemise kujuteldavas ristumiskohas. Kuidas edasi anda aega jäädvustamise ja kujutise vahepeal? Kuidas näidata esemeid ja fenomene, mis ise näitavad või osutavad?

See näitus ei ole unest ega tuulest, aga seda teevad kolm unetut tuulepead. Sa koged asju teisiti, kui oled parasjagu uneta. Päevad segunevad öödega ja sündmused hakkavad eri dimensioonide vahel laiali hargnema. Päeviti oled uneskäija ja öösiti kuutõbine. Vahet nagu pole, sama asi, lihtsalt kahe nimega, aga vahet peab tegema, sest muidu ei saa ju millegi kasuks otsustada. See on näitus, mis loodab leida erapooletut selgust, aga sellegi mudeldamiseks peab järjest langetama  hierarhilisi otsuseid. Et midagi oleks sees, peab midagi jääma välja. Ei, see tähendab, et midagi välja panna, peab midagi jääma sisse.

Ringi vaadates ja ruumi kogedes tasub mõelda lisaks silmanähtavale ka nende võimalike kontrapunktide peale. Milline oleks pehme kõva pahupool? Kujundlikult on näitus ühtlane üleminek väljast sisse, avalikust privaatseks. Ruum ruumi haaval heidavad kunstiteosed naha maha, liiguvad millegi pelgalt näimisest midagi tõeliselt olemise suunas ja püüavad jõuda asja tuumani. Näitus kui taevatrepp või kasvulava: tänavalt, ehk maapinnalt, viib katuste kohale, siis pilvedesse signaalide ja sondide vahele ning lõpuks vaatab kõigele ülevalt alla. Vaat, siit tundub kõik selline helendav-helisev sodi olevat. Ainult elekter, siin lihtsalt hõredam, aga seal tihedam.