Kuraatori eessõna

Tallinna Graafikatriennaal, üks Eesti pikima ajalooga kunstisündmusi, keskendub oma 19. toimumiskorral graafika kunstimeediumi mõtestamisele, peegeldades tänapäevast aegruumi. Tõukudes ühelt poolt tänavuse peanäituse toimumiskoha arhitektuurist, mis sisuliselt lubab ennast käsitleda lõputu silmusena, mille alguspunkt on ühendatud lõpp-punktiga, saame selle sees ette kujutada ühe graafilise kujundi elukäiku: millest ta sünnib ja kuhu ta sureb ning mis seal vahepeal toimub. Lasnamäel Tallinna Kunstihoone paviljonis eksponeeritud neljateistkümne kunstniku teosed kutsuvad teekonnale, pakkudes mitmeid lähenemisnurki, et adresseerida kaasaja pretsedenditut info üleküllust.

Graafiline kujund – olgu selleks käsitsi kirjutatud täht või sõna, trükitud sõnade jada või lihtsalt märk – on jälg, milles on ühtaegu talletunud nii selle tegija emotsioon ja mõtted, mulje ümbritsevast kui ka tehnilised töövahendid ning materjali vastupanu. Kui 19. sajandi teisel poolel leiutati kirjutusmasin, oli filosoof Friedrich Nietzsche üks esimesi, kes kirjeldas, kuidas kirjutamise vahendid kujundavad meie mõtteid.¹Robert Hassan, How Typing Transformed Nietzsche’s Consciousness. – The MIT Press Reader 26. XI 2024, https://thereader.mitpress.mit.edu/how-typing-transformed-nietzsches-consciousness/. Viimati külastatud 12. V 2025. Iga mõtte kohandamisel avaldamise platvormiga skaleeritakse vastavalt selle väljendusviisi: väidetest saavad aforismid ja mõtetest kalambuurid, retoorilistest võtetest telegrammstiilis ütlused. Näib, nagu meile meeldiks järele anda tehnoloogiatele, mis töötavad meie eest.

Näituse pealkiri viitab ideele kirjatüübi potentsiaalist, mis lubab täielikku tõlgendusvabadust. Pealkirja on salvestunud autorite Paula Buškevica ja Louise Borinski kalkuleeritud spontaansus, väljendades sundimatuid impulsse, samal ajal trotsides sarnasusi tuttavate kirjatähtede või dešifreeritavate sümbolitega. N-ö visuaalseid pealkirju on kasutatud varemgi, teadaolevalt üks esimesi neist ilmus populaarteaduslikus ajakirjas Znanije – sila (Знание – сила, ee ’Teadmine on jõud’), millele tegi illustraatorina kaastööd ka Ülo Sooster. 1964. aastal avaldas vene kirjanik Gleb Anfilov selles ajakirjas loo, mille pealkirjaks on bibliograafid viitamise lihtsustamiseks märkinud „Topeltsõlm“. 1972. aastal avaldas ameerika kirjanik Gahan Wilson samuti ulmežanrisse kuuluva loo, mille pealkiri oli n-ö tindipleki kujul.²Esmatrükk: Again, Dangerous Visions 2. Koost Harlan Ellison. New York: Signet, 1972. Nende viidete eest tänan ulmekirjanduse asjatundjat Jüri Kallast.

Niisugust sõnatut kirjutamist nimetatakse aseemiliseks kirjutamiseks. Lingvistikas ja semiootikas kasutatakse sõna „seem“ väikseima tähendusüksuse tähistamiseks; „aseemiline“ tähendab seega tähendusetut. Antud juhul viitab pealkiri keele-eelsele staadiumile, kus mõte alles tekib ja vaakum hakkab tähendusega täituma. Info ülekülluse, kommunikatsiooniviiside reaktsioonilisuse ning nendest tingitud kiirendatud eluviiside tõttu oleme tänaseks jõudnud äratundmiseni, et digitaalne on justkui loodud selleks, et unustada, ning analoogne selleks, et mäletada. Niisuguses kontekstis mõjub aseemiline kirjutamine omamoodi vastupanuavaldusena, mis täidab mälu alalhoidmise rolli. Selle tõlgendamine vajab veidi liiga palju tähelepanu ja keskendumist, mis näib olevat muutunud defitsiidiks.

Kuidas oleme jõudnud punkti, kus bioloogiline mälu ei suuda enam saada hakkama ilma proteesita, st elektroonilise seadmeta? Paradoksaalsel kombel pakub vastamiseks sobilikku platvormi graafikatriennaal kui graafilisele meediumile keskenduv sündmus. 15. sajandist pärit trükipress ja sellega valmistatud mehaaniliselt reprodutseeritud tekstid panid aluse ajalugude ühtlustumisele ning 19. sajandil leiutatud telegraaf lõi võimaluse olla kogu maailma sündmustega kursis juba hommikusöögilauas. Gutenbergi ajastu on aga tänaseks ümber saanud ning trükitud meediat asendavad hoomamatutes kogustes kaamerad ja tarkvarad, mis peegeldavad ja vahendavad informatsiooni kus iganes ja millal iganes.³Alessandro Ludovico, Tactical Publishing: Using Senses, Software, and Archives in the Twenty-First Century. Cambridge, London: The MIT Press, 2023, lk 218–219.

Teadlikult liialdades võib öelda, et praegu on 99% maailmas levivatest sõnumitest lenduvad ja pole kindel, kas nad üldse alles jäävad. Samal ajal tekib aga kõiksuguseid salvestisi muudkui juurde – maailm on sõnumitega üle ujutatud. Nii on inimkonna uueks proovikiviks kujunenud see, kuidas end üleliigse info eest kaitsta ja seda filtreerida. Nagu semiootik Umberco Eco on sõnastanud: „Kui me varem tahtsime teada nii palju kui vähegi võimalik, siis nüüd tahaksime võimalikult suurest osast infost vabaneda.“⁴okumentaalfilm „Umberto Eco – La biblioteca del mondo“ (rež Davide Ferrario, 2022). Ometi – niipalju kui „mina“ üldse midagi tähendab – olemegi me oma mälu. Oleme ajalised olendid, keda katavad mälestuste kihid.

Vastukaaluks info filtreerimise üha süvenevale koormusele ning eeldusele olla 24/7 kõikvõimalikele instantsidele kättesaadav on Tallinna XIX Graafikatriennaali peanäitus häbenematult staatiline ja analoogne. Virvendavate ekraanide kõrval mõjub paber peaaegu eelajaloolise infokandjana ja vastuhakuna digitaalsele sisutootmisele, kuigi meediaarheoloogilisest vaatepunktist mängib paber olulist rolli selles, kuidas me siia punkti jõudnud oleme.

Tallinna Graafikatriennaali peanäituse rõhuasetus on nn infokandjal, olgu selleks loetav või loetamatu kiri (Mirtha Dermisache, Ülo Sooster, Taavi Villak); pilved – nii need, mis on taevas (Anna Niskanen), kui ka need, mis neelavad energiat serveriparkides (Lauri Koppel); valgus, mis jätab maha märke (Gintautas Trimakas); omailmelised märgisüsteemid (Viktor Timofeev, Anne Rudanovski, Maija Kurševa); andmehulkade skeemid (Siim-Tanel Annus) ja elektro-optilised trükkplaadid (Algirdas Jakas); graafika trükiplaadid, millelt midagi ei trükita (Anastasia Sosunova); ja raamat, mida ei saa lehitseda (Dzelde Mierkalne). Näitus jälgib abstraktse ja impulsiivse visuaalühiku kujunemist ja arenemist suuremateks infoedastussüsteemideks, esitades nende kaasaegseid väljendusi eri kandjatel.

Näituse n-ö bonus track – triennaali lõpetav üheõhtuüritus paviljoni kõrval asuvas Lindakivi kultuurikeskuses – toob kokku ajapõhised meediumid, sh 16 mm filmile (Tõnis Jürgens) ja magnetlindile (Doris Hallmägi) vormistatud või neid mõlemaid installatiivse heliperformance’ina (Lauri Lest) kombineerivad teosed; klassikalisemas formaadis lühifilmid, mis annavad leidkaadritele ja arhiivimaterjalile omapoolse tõlgenduse (Maria Mayland ja Zuza Banasińska); sõnaline kõne (Semjon Hanin) ühes heli ja leidfotodega (John Grzinich). Niisugune teadlik meediumite eraldamine võib 2025. aastal mõjuda küll retrospektiivselt, kuid vähim, mida saame loomuliku tähelepanu defitsiidi leevendamiseks teha, on luua tingimused eri meediumite kontsentreeritud kogemiseks.

Triennaalil osalevate kunstnike valik lähtub soovist keskenduda Balti regioonile. Praeguses geopoliitilises kontekstis on oluline tihendada suhteid meie väärtusi jagavate naabritega, luues suuremat sotsiaalset sidusust ja ühtset kunstirinnet. Üksiti teeb selline fookus kummarduse Tallinna Graafikatriennaali esimestele väljapanekutele alates 1968. aastast, mil seda korraldati just Eesti, Läti ja Leedu graafikute ühissündmusena. Loodan, et selline käsitlusviis toetab kunstimaailma aeglustumise püüdluseid. Jätkusuutlikkus ei ole ainult materiaalne, vaid ka intellektuaalne nähtus ning see on üks abinõu ületootmise, elurütmi kiirenemise ja mälu erosiooni vastu.