Autofiktsioonid

Maria Eriksoni mitmeosaline teos lähtub prantsuse filosoofi Georges Didi-Hubermani mõistest empreinte, mis ühendab graafika ja skulptuuri puudutuse või surve jäetud jälje kaudu. Eriksoni tööprotsess hõlmab vormivalu ja tõmmised ning materjalidena lubjakivi, vaha, kummiaraabikut, paberit ja värvimulda, luues uusi olemise vorme, mis kannavad mälestust kunagistest kontaktidest. Teose osised tähistavad nii keha kui ka identiteedi muutlikkust, mis on ühtaegu nii ilmne kui ka varjatud. Piir matriitsi ja tõmmise vahel hägustub. Me näeme tööd justkui ise mõtlemas oma identiteedi üle, mõtestades iseenda materiaalset muutumist. Vormide ja jälgede, kohalolu ja puudumise põimumises küsib Erikson, mis jääb maha ning mis jääb varju. Keha ei avaldu mitte ainult materiaalse jälje kaudu, vaid tõuseb esile ka ebapüsiva identiteedi metafoorina, olles ühekorraga end peitev, avanev ja protsessi kaudu uuesti loov.