Kuraatori eessõna

Elas kord üks täiesti normaalne inimene. Üle kõige maailmas armastas ta magada vähemalt seitse tundi ja süüa enam-vähem 2000 kilokalorit ööpäevas. Veerandi kogu oma eluajast veetis ta erinevates õppeasutustes, kus ta koos sadade, kui mitte tuhandete teiste normaalsete inimestega õppis kõiksugu asju. Mitte selliseid asju, mis teda huvitasid, või mis tal erakordselt hästi välja tulid, vaid selliseid, mida dikteeris kava. Täiskasvanuna, peale kooli lõpetamist, veetis ta kolmandiku oma ajast, see tähendab umbes poole ärkvel oldud tundidest kellegi teise jaoks tööd tehes. Selleks, et see töö tal ka hästi välja tuleks, külastas ta regulaarselt arste, kes teda mõõtsid ja uurisid ning vajadusel putitasid. Nii püsis selle normaalse inimese töövõime mitukümmend aastat üsna kõrgel tasemel. Millalgi kohtas ta ühte normaalset vastassoost inimest ja sai temaga kuni kolm normaalset last. Nõnda õppisid ja töötasid nad oma elupäevade lõpuni, mõtlemata hetkekski, et asjad võiksid olla või peaksid olema kuidagi teisiti. Kas te tunnete seda inimest?

„Surve all“ võrsub ideest, et nii nagu kasvav taim ei tea, kas ta on lill või umbrohi, ei aima ka inimene sündides, millised jõud ja tingimused teda vormima hakkavad. Kujundlikult võiks öelda, et see näitus leiab aset loomuliku ja tavalise vahelisel pingeväljal. Kõige laiemas tähenduses on loomulik kõik see, mis maailmas sünnib. Tavaline või normaalne on see, mis on keskmine või mida esineb kõige suuremal määral. Kui öelda, et tavaline teeb loomulikule haiget, tähendab see seda, et ta ampsab temast tüki ära. Midagi jääb välja ja maailm kaotab oma loomupära. 

Idee normaalsest inimesest on inimkonna ajaloo kontekstis suhteliselt uus nähtus, mille alged ulatuvad vaid kolme sajandi taha – valgustusajastusse. Siis juurdus idee keha ja vaimu lahususest ning sündis kujutlus õppimisvõimelisest mõistusest, mis juhib inimese treenitavat-toidetavat-ravitavat lihakeha. Selline mõtlemine käsitleb inimest kui eelkõige majandusliku potentsiaaliga masinat. Kes seda potentsiaali ei suuda realiseerida, heidetakse ebaväärtuslikuna kõrvale. 

Inimkond on viimaste sajanditega end ja oma maailma põhjalikult uurinud, mõõtnud ja kaardistanud. Mõistuse võidukäiguga on kaasnenud meeletud arengud teaduses ja meditsiinis, mille hüved on kättesaadavad rohkematele inimestele kui kunagi varem. Nendel arengutel on ka varjupool. Inimesed, kes normile ei vasta, on pidanud taluma mitmesugust vägivalda: stigmatiseerimist, diskrimineerimist, inimkatseid, vabaduse või koguni elu kaotust. 

Näituse vanim teos pärineb 19. sajandist, kuid teemad ja kujundid ulatuvad inimtsivilisatsiooni algusaega. Loomulik avaldub igas hetkes, eriti selgesti jälgitav on ta üle pika aja. Selleks, et näha oma kaasaja silmaklappidest kaugemale, võiks abi olla enese ankurdamisest sügavas ajas, sest inimkonna ajalugu on pungil täis näiteid erinevatest ühiskonnakorraldustest. Ka siinmail on meeste ja naiste rollijaotus olnud teistsugune, kui näevad ette niinimetatud traditsioonilised soorollid. 

Normaalsuse küsitlemist ja laiendamist nii, et selles sisalduksid kõiksugused elamise ja olemise viisid, võiks seega mõista sajanditepikkuse rusikapigistuse järkjärgulise lõdvestamisena. Kunstihoone roosas sõõrikus päripäeva kulgeval näitusel eksponeeritud maalid, skulptuurid, fotod ja videod käsitlevad võimu, vaimset tervist, neuroerinevusi, soorolle, toimetulekut, armastust ja perekonda. Need ei esinda kaugeltki kõike loomulikku, kuid igaüks annab hääle või heidab valgust mõnele seni äärealadele lükatud teemale või kogemusele. Petlik tavalisus tahab järjepidevalt veenda meid oma loomulikkuses ning maailmas on palju inimesi, kellelt normiga kohanemine nõuab nõnda vähe vaeva, et sellele igapäevane alistumine võib jääda pikaks ajaks märkamatuks. Kui sa oled nüüd siin, sul on aega ja sa kuulatad nii teisi kui ka iseennast, siis tunneta üks asi enda jaoks põhjalikult läbi: kas sa saad iga päev olla sina ise?