Igapäevane mäng ja leib

Karl Joonas Alamaa vanatädi Leili küüditati perega Siberisse, kus ta teistest lahutatuna saadeti metsatöödele. Kord kraapis ta oma nime tohu sisse ja juhuse tahtel jõudis just selle kirjaga palk töökotta, kus töötas tema isa. See andis viimasele lootust, et vähemalt üks tema tütardest on veel elus. Sellest loost tõugatuna on Alamaa juba aastaid intervjueerinud inimesi, kes ühel või teisel põhjusel on olnud sunnitud oma kodust lahkuma, et talletada lugusid, mis kirjutatud ajaloost välja kipuvad jääma.

Kodumaa vahetamine ei ole tingimata lihtne. Sageli vaadatakse nii lahkujatele kui ka saabujatele halvasti. Lisaks võib teekonnal sõltuvalt päritolust ja sihtkohast ette tulla erinevaid takistusi, mille ületamiseks läheb sageli vaja rohkem õnne kui midagi muud. Leila ja paljude teiste lood näitavad, et ka kõige võimatumas olukorras võib meeleheitlikuna näiv tegu kanda õrna lootuse vilja.

Senised näituse tööd on karmid, võimu, struktuuri ja reegleid markeerivad teosed. „Igapäevane mäng ja leib“ toob meieni elud, mida elatakse päevast päeva nende reeglite kiuste. Lisaks intervjuudele on väljas tekstiilijääkidest õmmeldud ja erinevate materjalidega täidetud kott-tegelased. Nende keskel on mängulaud, mille sahtlist leiab juhendikaardid ning puidust ja leivast valmistatud mängufiguurid. Mängu eesmärk on lihtne: loe lauset kaardil ning lavasta vastus laual, kasutades kujukesi. Ülejäänud reeglid saab ise välja mõelda.