“Võnked” ja "Nimeta"

Mall Paris on tuntud oma abstraktsete minimalistlike maalide poolest. Siin eksponeeritud lainepapist postipakkidele maalitud pildid viivad mõtted ka arte povera’le. Parise puhul on oluline asjaolu, et mustritesse ja sarjadesse korrastatud kujutiste läte peitub alati elus eneses. Tõsi, need tööd ei ole figuratiivsed, siin eksponeeritud maalid ei sisalda ka ühtegi sõna, aga nad põhinevad siiski millelgi nähtul ning kommunikeerivad meile mingit osa nende looja kogemusest. 

Näiliselt rangele korrale allutatud maale lähemalt vaadates võib kõikjal märgata õrnalt ette tõmmatud pliiatsijooni. Edasisel süvenemisel ilmnevad ka värelused värvilaikude piirjoontes, õrnad ebaühtlused värvikihtide läbikumavuses. Need ei ole vead. Need ei ole isegi inimlikud eksimused, sest inimene pole ju robot, vaid hingav, õõtsuv ja tundev elusolend. Need on omadused, mis Parise maalid ellu äratavad. Need õrnad kohtumised ettearvutatud korra ja läbitunnetatud tegevuse vahel annavad tema maalidele nende sageli kirjeldatud õrnuse, hõrkuse ja hapruse.

Muusikas on nootidest võimalik koostada meeletult palju kombinatsioone, aga ainult murdosa neist on inimkõrvale meeldivad kuulata. Põhimõtteliselt võiks Parise iga kujundiseeriat samuti igavesti jätkata, aga kunstnik ise ütleb, et ühel hetkel käib kvaliteet alla ning tunne ei ole enam õige. Asi, mida oli vaja teha, saab justkui tehtud. Ainult hetkeks vilksatab korra ja korratuse vahel midagi erakordset. Selle äratundmine ja kinnipüüdmine on tõeline kunst.