Toomas ja rotipüüdjad

Et terve kevade ja suve olid vaheldunud soojad vihmad ja päikesepaistelised ilmad, siis tõi selle aasta august enesega ühes saagirohked aiad ja põllud. Õunapuud ja ploomid olid raske kandami all lookas, rukis kõrge ja rammus ning kollased kõrvitsad sõnnikukuhilatel paisunud suure- maks kui koerakuudid. Kartulisaakki paistis tulevat üle ootuste hea. Eriti võis kõike seda küllust märgata Võru- ning Valgamaal ja nõnda oli see ka Karula kuplite külje all asuvas Soontaga külas. Selle väikese küla elanikke rõõmustas külluslik suvi iseäranis, kuna nad ju pea kolmandiku oma elatisest põlluviljadest said. 

Soontaga külas elas ka noor Vasselite perekond. Isa Aulis ja ema Moona, nende kaks tütart ja noorima liikmena perepoeg Toomas – see kärsitu hingega uudishimulik poiss. Väike Toomas tundis huvi absoluutselt kõige vastu, mis külas parasjagu toimus, ning meelsasti oleks ta ühekorraga tahtnud olla igal pool. Ta võis päev läbi tüdimust tundmata mööda külateid ringi uidata, vahtida kirpe kratsivaid krantse ja päikese käes tukkuvaid kasse, uudistada nii pudulojuseid kui inimesi ning sedagi, mis peidab eneses külatagune kõrge viljapõld ja mis kummalisi olendeid sünnitavad pilvelaamad taevas. Toomas uuris hoolega kõike, mis ta ümber elas, liikus ja hingas, ning ikkagi jäi õhtu saabudes temasse rahutu tunne, et tal päeva jooksul pooled asjad nägemata on jäänud. Salamisi lohutas poiss siis ennast, et küllap homme jõuab ta vaadata needki asjad üle, mis läinud päeval nägemata jäid. 

Jah. Helded ning külluslikud augustipäevad jalutasid läbi Soontaga küla, kaugetelt maanteedelt tõusis laiska ja kollast tolmu ning aeg tiksus tasapisi sügise suunas. Septembri algus tõi enesega kaasa küpsed õunad ja pirnid, niitudelt ja metsadest külasse kanduvad kirbed lõhnad ning laste koolimineku. Kuid ennenägematult viljakas saagiaasta pakkus aina uusi ja uusi andameid. Meekärjed olid mesipuudes rammusat nektarit pilgeni täis, kartulit ja suhkrupeeti koguti põldudelt nõnda palju, et see ei mahtunud enam keldritesse ära, ning õunad ja pirnid kukkusid üleküpsenuina puude otsast alla, sest polnud enam kedagi, kes neid süüa oleks himustanud. Tõepoolest, nähes kogu seda küllust ja saagirohkust, tuli nii mõnelegi soontagalasele pähe kiuslik mõte, et vanajumal sel aastal ehk liigagi lahkes ja suuremeelses tujus on. 

Ent need, kes nõnda arvasid, ei tulnud selle peale, et kui kellelegi kingitakse midagi üleliia palju ja hääd, ilma et ta seda ise palunud oleks, siis on oht, et see kingitus võib enesega ühes tuua sootuks ennenägematuid ja vahest lausa hukatuslikke tagajärgi. 

Juhtus nimelt nõnda, et ülikülluslik suvi tõi enesega viimaks kaasa rotinuhtluse. Jah, äkisti olid need elajad hakanud kõikjal sigima kui pöörased. Pesakond pesakonna järel ilmusid nad põldude ja heinamaade rüpest välja, nõnda et neid võis korraga karjade kaupa näha ringi sibamas nii aedades kui tänavatel. Suuri, läikiva karva ja ahnete silmadega rotte. Nood elajad närisid oma teel kõike, mis neile vaid ette jäi, nii viljaterasid kui õunu, nii kartuleid kui naereid, isegi koerakuudi-suurustele kõrvitsatele järasid nad inetud augud sisse. 

No oli see vast alles nuhtlus, mis korraga Soontagasse sigines! 

Kustkohast olid need elajad kohale rännanud ja kas oli see rotinuhtlus üleüldine või ainult nende valla piires, seda ei teadnud ei Toomase vanemad ega keegi teine külaelanikest esialgu öelda, ainus tõsiasi oli see, et päev-päevalt sigines neid põldudele ja tänavatele aina rohkem. Juba tungisid nad sisse ka lautadesse ja kuuridesse, kolistades seal ringi ning rikkudes kõike oma hammaste ja roojaga. Ei aidanud seal palju ka lõksude, püüniste ega rohkesti kiidetud rotimürkide ülespanemine, sest kui mõned neist elajatest hukkusidki, siis päev hiljem oli neid juba kolm korda rohkem asemele siginenud. Ikka jultunumaks ja aplamaks muutusid nad, andmata armu rattakummidele ja saabastelegi, kui nood nende teravatele hammastele ette jäid. 

Mõnda aega püüti säärase olukorraga kuidagi leppida, ent kui ahned elajad viimaks juba elumajadessegi hakkasid trügima, sai väikese Toomase isal mõõt täis. 

Ühel õhtul nimelt, kui kogu viieliikmeline pere laua taga õhtueinet oli võtmas ning Toomase isa Aulis parasjagu kartula peale võid oli määrimas, märkasid nad kõik äkki halli ja pikavurrulist koonu lauaservale ilmumas. Pikavurrulisele koonule järgnes sealsamas väikeste ja ahnete nööpsilmadega pea ja – enne kui keegi midagi jõudis ette võtta, oli jultunud elajas jõudnud laua pealt juba vorstitüki haarata ning välkkiiirelt kaduda. Ema ja tütred kukkusid kui ühest suust heleda häälega kiljuma ning väike Toomaski ajas ehmatusest enesele leivatüki kurku. Isa aga sai maruvihaseks. 

“Ei siin aita enam muu, kui et tuleb Rotipüüdjad kutsuda,” pahvatas ta rusikaga lauale lüües, nõnda et lauanõud klirinal õhku kargasid. Kargas siis sealsamas laua tagant püsti, haaras varnast mütsi ning marssis uksest välja. 

Ukse peale järele joostes nägid Toomas ja ta vanemad õed veel, kuis isa üle õhtuste põldude endamisi kurjalt vandudes suure maantee poole kõndis, seal peagi tillukeseks täpiks kahanes ja viimaks sootuks vaateväljalt kadus. 

Kui Toomas siis ema käest päris, kuhu isa täpsemalt minna võis, ei tahtnud temagi suuremat seletust anda. 

“Eks ta sinna Lätimaa poole läks,” poetas ta vastumeelselt ja justkui moka otsast. Kuid lisas siis veel, et seal kusagil teispool Mazcalaca linnakest, kesk soid ja rabasid, elavat üks kentsakas perekond, kes ometi isale kuidagi väga kaugelt sugulased olla. Ja et see kentsakas perekond kasvatavat seal suuremal hulgal kalkuneid ja küülikuid, kuid oma põhitoiduse teenivat nad siiski hiirte ja rottide püüdmisega. Kui Toomas veel üht-teist nende kohta teada saada püüdis, vihastas ema ja käratas poisile peale, et ta oma toidu lõpuni sööks ja siis õppima läheks. Nähtavasti ei olnud see kaugete sugulaste teema emale eriti meeltmööda. 

Kolm päeva oli isa Aulis kodunt ära, kuid siis, neljanda päeva varahommikul, jõudis ta täpselt hommikusöögi ajaks tagasi. Istus lauda, pühkis laubalt higi, soovis jätku leivale ning asus ühes teistega sööma, nagu poleks ära olnudki. 

“Lubasid tulla küll,” ühmas ta ainult, kui talle küsivaid pilke heideti. 

Möödusid veel mõned päevad. Septembrikuised ilmad püsisid endiselt vaiksed ja soojad, ent kogu selle kalli aja ja energia, mida muidu viljakoristuseks või kartulivõtuks oleks võidud kulutada, pidi külarahvas nüüd rottidega võitlemise peale raiskama. Kuid see võitlus paistis muutuvat üha lootusetumaks. Juba peremehetsesid need elajad nii külatänavatel kui majades, nii sahvrites kui pööninguil, andmata enam öösitigi inimestele asu. Nad jooksid üle tekkide ja magajate nägude, ehmatades üles lapsi ja pannes ulguma koerad. Isegi kassid kartsid neile aplaile elajaile vastu hakata. Asi paistis tõepoolest päris käest ära minevat, kuid isa lohutas üha närvilisemaks muutuvaid külaelanikke, et ärgu nad siiski veel ülearu muretsegu, et Rotipüüdjad lubasid Lätimaalt peagi kohale tulla, ja kui nad on kord lubanud, siis nad oma lubadust ka enamasti peavad. 

Ja nad tulidki. 

Küll suure hilinemisega ja mitu päeva hiljem, kui nad isale öelnud olid, kuid ometi seisid nad ühel päeval perekond Vasselite õueväravas. See oli septembrikuu keskpaiku. Toomas tuli parasjagu koolist ja nägi enese õuel ühtäkki seismas kolme pikka ja kõhna, ühtaegu uniste ja nukrate nägudega meest, kes olid riietatud pikkadesse vihmamantlitesse. Miskipärast meenutasid nad poisile esimesel hetkel mingeid suuri ja ennemuistsest ajast pärit linde. Kerge kohkumuse ja samal ajal ka uudishimuga vaatas ta nende kuivetunud ja teetolmuseid nägusid, mõistes siis, et need mehed peavad olema maha kõndinud pika, pika maa ning seetõttu ka arvatavasti väga näljased on. Kuid juba oligi isa ukse peale ilmunud, hõigates võõrad mehed lahkesti tuppa. Meestele kaeti laud, nende ette tõsteti pajatäis hapukapsasuppi ning taldrikutäis rasvaseid pannkooke. Sõnalausumata ja nohinal asusid mehed sööma, luristades ja matsutades suuga, nagu poleks nad elu sees mingeid laukombeid õppinud. Ja kui nad midagi rääkisidki, siis ainult isaga ning seda teistele võõras Lätimaa keeles. Toomas vaatas seda kõike vargsi pealt ja sügas kerget ebamugavust tundes kukalt. Veidrad mehed olid need tõesti. 

Kõhud täis söönud, tõusid kolm kõhna ja pikka meest laua tagant püsti, taarusid haigutades tagatuppa ja heitsid otsekohe magama. 

Peagi hakkas sealt kostma nende läbisegi norskamist. Väike Toomas leidis, et paras aeg on nüüd nende veidrate meeste kohta isa käest üht-teist juurde pärida. Ent näppu suule tõstes andis isa mõista, et ei maksa nende und praegu segada. 

“Nad on kaugelt tulnud ja peavad end välja puhkama,” oli ainus, mis Toomas kuulda sai. 

Kuid uudishimu ei andnud Toomale ikkagi asu ning hiljem ukseprao vahelt piiluma minnes märkas ta imestusega, et kõik kolm meest on ühes riietega üksteise otsa hunnikusse magama heitnud, moodustades sel kombel naljaka kuhila. 

“Näis, näis,” mõtles väike Toomas õhtul põnevusega teki alla pugedes, “mismoodi nood mehed küll homme rotte püüdma hakkavad.” 

Järgmisel päeval ei teinud aga nood Lätimaa mehed muud, kui ainult istusid küla kesktänava serva ühele palgijupile maha, jäädes seal niisama logeledes ümbrust vahtima. Külg külje kõrval, käed põlvedel, passisid nad ammulisui ringi justkui kuutõbised, vahtides kõiki, kes neist möödusid, oli see siis inimene, rott või kana, ühtviisi uimasel ja ükskõiksel pilgul. Tundide kaupa istusid nad nõnda, liigutamata end kohalt. Juhtus küll, et vahel mõni neist hetkeks püsti tõusis, korra ninaga õhku tõmbas ja midagi justkui kuulatama jäi, kuid siis jälle tagasi istus ning endistviisi ükskõikse poosi sisse võttis. Nõnda passisid nad seal kuni keskpäevani. Kui saabus lõuna, tõusid nad aga kui üks mees palgijupilt püsti, jalutades kõige lähemal asuvasse majja sööma. Isa Aulis oli nimelt Soontaga inimestele korralduse teinud, et ükskõik kelle poole nood veidrad mehed ka siseneks, kõikjal peab neid lahkesti vastu võtma ja neile ka korralikult süüa andma. Muidu võivat juhtuda, et Rotipüüdjad solvuvad ja külast sootuks minema lähevad. 

Ja süüa meeldis neile meestele väga. Oma kõhnusele vaatamata küsisid nad perenaistelt alati kaks või kolm lisaportsjonit, mistõttu mõni majalistest isegi ilma söömata võis jääda. Kuid kõik see kannatati inimeste poolt vaikides ära, kuna rotinuhtlus oli päev-päevalt aina hullemaks muutumas. 

Mõningaid muutusi võis lätlaste käitumises märgata alles järgmise päeva pärastlõunal. Nimelt kui väike Toomas koolist koju jõudis, nägi ta noid kolme vihmamantlis meest seismas ühe külaservas asuva kõrge lauda katuseharjal. Seal vaatasid mehed üksteise seljatagant ja üksteise õlgadest kinni hoides miskipärast pingsalt lääne suunas. Umbes sinnapoole, kuhu jäi Tõrva linn. Mida see vaatamine aga täpsemalt tähendama pidi või mis mõtted nonde kummaliste meeste peas parasjagu mõlkuda võisid, seda ei osanud muidugi ei Toomas ega keegi teine uudistaja ära arvata. Kuid vähemasti lootsid külaelanikud, et see kuidagi rottide hävitamisplaaniga seotud on. 

Õhtuks tulid mehed taas katuselt alla, sõid kõige lähemale jäävates majades kolmekäigulise priske eine ning kobisid siis taarudes ja haigutades jälle perekond Vasselite maja tagatuppa magama. 

Samal kombel möödus veel oma kaks või kolm päeva, ilma et Rotipüüdjate käitumises muud erilist muutust oleks märgata võinud. Rotid ise aga muutusid seevastu aina jultunumaks, neid sigines sahvritesse ja pööningutele aina rohkem ning juba olid nad hävitama hakanud keldritesse varjule viidud kartulikuhilaidki. Veel suutsid külamehed aina uusi lõkse ja püüniseid üles pannes ja labidate ning lauajuppidega materdades nonde aplate elajate arvukust kuidagi piirata, ent kauaks neilgi võhma jätkus? Pealegi pidid nad päeviti muid hädatarvilikke töid tegema. 

Toomase isa kutsutud kolme Lätimaa meest ei paistnud aga see murettekitav sündmuste käik vähimalgi määral häirivat. Endistviisi istusid nad päeviti tänavanurkadel või peenarde vahel, turnisid katuseharjadel ja vahtisid ükskõiksel pilgul möödujaid või pilvi taevas. Ent kui külarahvas meestele ettevaatlikult mõista püüdis anda, et kas poleks neil juba aeg midagi rottide vastu ette võtta, siis vaatasid nood justkui mõistmatul ilmel neile vastu, pilgutasid arusaamatult silmi või haigutasid tüdinult. Vägisi tekkis külaelanikel sedaviisi kahtlus, kas need mehed üldse millekski tõsisemaks võimelised on või kas nad enesele üldse aru annavad, milleks nad siia on kutsutud. Seda kaevati ka Toomase isale Aulis Vasselile, kuid too rahustas külaelanikke, seletades, et kuna rottide püüdmine õieti meeste ainus leivatöö on ja nad selle ametiga üle kogu Lätimaa kuulsust on kogunud, siis ei saavat ju ometi olla, et nad nüüd äkisti oma ametit enam ei oska. Antagu meestele vaid aega, et nad kohalikesse oludesse sisse saaksid elada, küllap siis varsti ka näha on, et nad oma tööd ometi oskavad. 

Et need kolm kõhna ja kurbade näojoontega meest üksteisega kaunis sarnased olid, siis murdis väike Toomas sageli pead selle üle, kas nad on omavahel vennad, sugulased või lihtsalt niisama üksteisega väga sarnased mehed. Ühel hetkel jõudis ta järeldusele, et need peavad isa ja tema kaks poega olema, kuna üks meestest paistis olevat kuidagi vanem ja mõtlikum kui ta kaks seltsilist. Kuid veidi pikemal vaatlemisel tundus Toomasele siiski juba, et tema ees istusid hoopis vanaisa, isa ja poeg, mis küll eriti tõenäoline ei saanud olla, kuna kõige noorema ja kõige vanema vahe pidanuks siis olema vähemasti nelikümmend aastat. Nõnda läks Toomasel nonde lätlaste omavaheliste sugulussidemete paikapanek aina keerulisemaks. Lisaks sellele vaevas teda veel ka mõte, et kui ta isa neile kaugelt sugulane on, peaks ju temagi näos midagi nende meestega sarnast olema. Seda aga ei suutnud väike Toomas vaatamata korduvale peeglist uurimisele enese puhul märgata. 

Möödus veel päev, ilma et asi kuhugipoole nihkunud oleks. Rotid peremehetsesid tänavatel, põldudel ja majades, ent kolm spetsialisti, kes nende kinnipüüdmiseks olid Maszalaca-tagustest rabametsadest siia kohale kutsutud, ei teinud ikka veel teist nägugi. Nagu oleks see igati loomulik, et küla paksult rotte täis on. 

Soontaga elanike seast hakkas uuesti ja seekord juba valjemat nurinat kostma, et kas see on siis kellegi rotipüüdmine, mida need mehed teevad, ja et milleks nad sääraseid päevavargaid ülepea toitma peavad, kui nood peale ringiuimerdamise ja ilmavahtimise muud ei teegi. Ausalt öeldes oli nurinaks juba põhjust enam kui küllaga, kuna rotid muutusid päev-päevalt aina jultunumaks, ronides juba mõnele magajale lausa suhu või hammustades mõnda teist suurest varbast, rääkimata sellest, et nad tervelt viiendiku kogu küla kartulivarudest ära olid rikkunud. Liikusid hirmsad kuuldused, et nad küla servas koguni ühe suure isase kõutsi olid maha murdnud ja nahka pistnud. Isegi Toomase isa ei söandanud pärast seda enam head sõna nonde veidrate lätlaste kaitseks lausuda. 

Kui Rotipüüdjate kohalesaabumisest oli möödas kuus päeva, hakkas nii üks kui teine märkama, et mehed pole enam nii uniste nägudega kui varem, ent erksamaks muutununa tundusid nad samas veelgi abitumad kui ennemalt. Ehmunud ja arglike nägudega hiilisid nad nüüd külavaheteedel ringi, võpatades iga krabina ja tuulepuhangu peale. Rotte, kes alatihti nende jalge eest mööda sibasid, nad küll ei peljanud, kuid inimesi seevastu hakkasid üha rohkem kartma. Lastele pakkus säärane muutus muidugi suurt põnevust ja nalja. 

Ühel pärastlõunasel tunnil hiilis väike Toomas koos paari kamraadiga Rotipüüdjatele päris ligi, mispeale nood võpatades paigale tardusid ja neile ehmunult otsa vaatama jäid. Poisid nägid nende silmis sulaselget kohkumust ja hirmu. Jäi mulje, et nad tõesti kartsid neid, naeru kihistavaid lapsi, ning see lisas Toomasele ja ta kambajõmmidele veelgi indu juurde. Keel põnevusest suunurgast väljas, hiilis kõige julgem neist, Toobri Maarek, vargsi lähima lätlase ligi ja puutus puuoksaga kergelt tema põlve, mispeale too lausa võpatades õhku hüppas. Mehe silmist võis välja lugeda salajast palvet, et poiss enam nii ei teeks. Jah, lastele tundus koguni, et nood kummalised mehed kartsid neid, väikesi poisse, niisama palju, kui nemad kartsid rotte. Seda taibates tekkis Toomase ja ta sõprade vahel isegi väike võistlus, et kes teised Rotipüüdjate hirmutamises üle trumpab. Kordamööda hakkasid nad kössi tõmbunud meestele ligi hiilima ja puudutama naerdes nende mantlinööpe ja kõhnu põsenukke, kohkunult üles tõstetud puhmkulmusid, kiilaid pealagesid ning pikki ja kurbi ripsmeid. Ja iga kord, kui keegi neist seda tegi, tõmbasid mehed aina rohkem pea käte vahele ja oli näha, et neil on äärmiselt ebamugav seda kõike taluda, kuid poiste kiuslikule tujule lisas see veelgi indu. Ja nõnda, Rotipüüdjate kiusamisest sedavõrd kaasa haaratud, ei märganudki nad, kui ühekorraga seisis nende selja taga Toomase isa Aulis. 

“Kui ma veel peaksin nägema,” sõnas ta, neil kõigil kolmel ühtaegu kratist kinni võttes, “jah, kui ma veel peaksin nägema, et te neid tublisid mehi kiusate, lasen ma teile kõigile korraliku keretäie anda.” 

Siis lasi ta poisid uuesti lahti, läks meeste juurde ja pomises neile midagi vaikselt ja noogutades ning Toomasele tundus, et isa vabandas meeste ees nende üleannetu käitumise pärast. 

 

Saabus seitsmes päev. Kahe päeva pärast pidi kuu täis saama. Tundus, et see asjaolu mõjutas tugevasti ka Rotipüüdjaid, kuna juba seitsmenda päeva hommikupoole võis nende puhul märgata mõningaid rahutuse märke. Kui nad ennelõunal olidki veel suhteliselt laisad ja unised, siis päeva teisel poolel, hämaruse saabudes, hakkasid nad aina ärevamaks muutuma. Nad ei suutnud enam hetkegi kusagil paigal istuda, või kui nad kuskil seisatasidki, siis ainult selleks, et omavahel midagi sosistada ning kätega arusaamatuid märke teha. Sageli vedasid nad ninaga õhku ja õõtsutasid end küljelt küljele. Ning kui saabus õhtu ja taevasse kerkis hõbedane kuu, nägi väike Toomas oma toa aknast, kuis nood kolm kahvatut ja pikka meest suundusid kõrrepõllule, avasid seal oma vineerkohvrid, tirisid lagedale väikesed kühvlimõõtu labidad ja kõverad män- nipuust oksad ning asusid midagi mõõtma ja kaevama. Asi äratas Toomas huvi. Ta avas salamisi akna, nii et ema ja isa ei kuuleks, ning hiilis siis piki aiataguseid kraave kõrrepõllu äärde, kus mehed oma toimetusi tegid. Imestaval pilgul jälgis poiss, kuis Rotipüüdjad erinevais paigus kõhuli põllu peale heitsid, kõrva vastu maad surusid ning midagi tähelepanelikult kuulatama jäid. Seejärel tõusid nad püsti ja asusid igaüks ise kohas maad kaevama. Kellel auk valmis sai, tõusis taas püsti ja sirutas käed kõrvale, jäädes säärases ranges poosis tükiks ajaks seisma. 

Kui aga väike Toomas neile veelgi lähemale üritas hiilida, märkas üks lätlastest korraga teda ja tõstis käe hoiatavalt õhku. Kohe seejärel tegid seda ka teised mehed. Enam polnud nende nägudel näha hirmu ega arglikkust. Pigem vastupidi, nad põrnitsesid Toomast kaunikesti süngel ilmel ning taevasse kerkinud kuu muutis Rotipüüdjate näod lausa tontlikuks. Üsna selgesti andsid nad poisile mõista, et ta on tunnistajaks millelegi, mida ta näha ei tohiks ja et tal oleks targem sealt kaduda. Toomas hakkas tundma pöörast hirmu ning jooksis piki kraave tulistjalu kodu poole. 

Järgmisel päeval muutus Rotipüüdjate käitumine veelgi kummalisemaks. Nende silmadesse ilmus mingi palavikuline läige, nende päikesest ja tuulest parkunud näod muutusid salakavalaks ja justkui altkulmu ümbrust luurates hiilisid nad kuulmatul sammul ringi. Keskpäevatunnil aga seisid nad küla keskväljakul, vaikne naeratus suul, ja kuulatasid midagi kinnisilmi, igaühel nimetissõrm õhku tõstetud. Oli see tuul, koera haukumine, rottide viiksumine, lindude hääled või hoopis veel midagi muud, sellest ei saanud aru enam ei väike Toomas ega keegi teine külaelanikest. 

Kui saabus õhtu, kõndisid Rotipüüdjad ärevil ilmetega läbi küla, seisatasid köögiakende ees ja vaatasid, kuis inimesed seal oma toimetusi teevad. Majadesse sisse nad enam ei läinud, isegi kui neile kutsuvalt viibati. Öö lähenedes muutus lätlaste käitumine veelgi pentsikumaks. Nad hiilisid majade vahel ringi, ehmatasid kummaliste linnuhüüetega inimesi, piilusid majade akendest sisse, joostes minema alles siis, kui mõni taluperemees neid vihaselt sõimama tuli. Kesköö saabudes läksid nad jälle põldudele, surusid kõrvad vastu maad, kuulatasid ühtepuhku midagi, kaevasid auke ning mõõtsid oma haraliste okstega vahemaa pikkust ühest august teiseni. Järjest vähem taipasid külaelanikud, mis asju need mehed seal õieti ajavad. 

Rotte sigines aga selle aja sees aina juurde ja juurde. Nad ei närinud nüüd enam auke mitte üksnes aedadesse ja aidaseintesse, vaid juba ka tubadesse ja kappidesse, nad ei peremehetsenud ainuüksi keldrites, sahvrites ja pööningutel, vaid juba toanurkadessegi tegid nad endile pesi. Ja kui neid sealt kapialuste ja klaverite ja külmkappide alt põrandaharja abil minema püüti ajada, lõid rotid hambad harjavarde ja peaaegu et tungisid juba inimestele endilegi kallale. Jah, üsna võimatuks hakkas Soontaga külas elu muutuma, nii et paljud mõtlesid juba, kas ei peaks pigem abipalvega maakonnavanema poole pöörduma või koguni pealinnameestele kirja saatma, et nad säärase nuhtluse vastu midagi ette võtaks, sest paistis küll, et ega neist Aulise kutsutud lätlastest ikka asja saa. Rohkem niisama tsirkust tundusid nad Soontagas tegevat. 

 

Jõudis kätte pühapäev. Sel päeval pidi kuu täis saama. Ja sel päeval ei nähtud Rotipüüdjaid enam mööda tänavaid ringi hiilimas ega akendest kavalate nägudega sisse piilumas. Nad olid terve päeva kuhugi kadunud ja see tundus imelik. Sedavõrd imelik, et Toomas koos kahe sõbraga otsustas vastu õhtut otsima minna, kuhu nood mehed nii äkisti ometi kaduda võisid. Pärast pikemat otsimist leidsid nad kolm kõhna lätlast seismas küla idapoolsel serval. 

Hallid vihmamantlid seljas, vaatasid Rotipüüdjad üksisilmi ning valvsalt tumeda kuusiku poole, mille taga helendas hõbedaselt taevas. Ja korraga taipas Toomas, et see polnud mitte loojangukuma, mida nad vaatasid. Hoopis aeglaselt taevasse kerkiva täiskuu kuma oli see, mida nood mehed seal imetlesid. Ja kui siis lõpuks kuu enese hõbedane serv tumedate kuuselatvade tagant paistma hakkas, ilmus meeste nägudele vaikne naeratus. Nad ootasid, kuni kuu päris puudelatvade kohale on kerkinud, surusid siis üksteisel noogutades kätt, võtsid maast oma kohvrid ning lahkusid justkui pühamehed, aeglasel ja pikaldasel sammul, igaüks ise suunas. 

Esimene, kõige vanem meestest, läks küla põhjapoolsetele põldudele, teine edela suunas Sika põldudele ning kolmas võttis suuna Priipalu karjamaade poole. 

Et teada saada, millega nood mehed siis õigupoolest tegelema hakkavad, leppisid Toomas ja ta sõbrad omavahel kokku, et igaüks neist hiilib vargsi ühega lätlastest kaasa. 

Toomas järgnes kraave pidi luurates mehele, kes suundus põhjapoolsetele põldudele. Jõudnud umbes poole kilomeetri kaugusele külast, jäi lätlane seisma. Nõnda seisis ta senikaua, kui täiskuu juba üsna kõrgele pea kohale oli tõusnud, avas siis kohvri ning hakkas kokku sobitama seal leiduvaid kõvera kujuga oksi ja metallpulkasid. Viimaks ehitas ta sellest valmis midagi, mis sarnanes suure haralise oksaga või pigem hiiglasliku hirvesarvega, kuid mis asi see tegelikult on, seda taipas Toomas alles siis, kui mees oma huuled vastu seda kummalist asjandust surus ning sealt madalaid torupillisarnaseid helisid välja puhuma hakkas. Nüüd alles taipas Toomas, et see peab olema üks äärmiselt peen ja isesorti mänguriist. 

Vaiksed ja vaevukuuldavad helid kandusid sellest sarvilise kujuga pillist üle põldude ning heinamaade, muutudes aegamisi üha valjemaks. Ja neis lihtsates, paari noodi vahel kõikuvates helides oli ühtaegu midagi nukrat, salajast ja kaasakutsuvat… Need helid täitsid Toomase hinge ja ihu äkki mingi imeliku rahutusega, ilma et ta seda ise üldse tahtnud oleks, need imbusid tema meeltesse ja kuulmetesse, uimastasid ta südant ja ihu ning justkui kutsusid teda enesega sosinal ühes, ära siit külast, ära siit maalt, otsima teistsuguseid taevaid, teistsuguseid külasid ja inimesi. Seda kõike tundes hakkas Toomasel korraga hirm, et ta viimati ehk sellele kutsele ei suuda enam vastu panna ning hakkabki vastu ööd tumeda metsa poole minema. Nõnda et ta pidi lausa vägisi end sealt lahkuma sundima ja külasse tagasi hiilima. 

Seal aga nägi ta üllatusega, et kõik teisedki inimesed on korraga oma õhtused toimetused katkestanud ning helisid kuulatama jäänud. Ka tema isa ja ema ning vanemad õed olid seal, seistes, suud paokil, tolle kummalise pillihääle lummuses. Kord lähedal, kord kaugel, võnkus see maheda lainetusena läbi küla ja inimeste südamete, nõnda et tõesti oli võimatu midagi muud teha kui ainult kuulatada. See meloodia jõudis nendeni nagu tuul, mis on korraga saanud hääle, nagu imelik vaim, mis hingamas sosinal inimeste peale. 

Kui põhjapoolsetelt põldudelt kostvad helid lakkasid, hakkas kostma mängu edelapoolsetelt ristikupõldudelt, kuni saabus hetk, mil hakkasid hüüdma kõigi kolme Rotipüüdja pillid korraga. 

Helid kord valjenesid, kord vaibusid, kostes tugevamini kord põhja poolt, kord jälle edela või kagu poolt, peibutades kuulajat jätma kõik oma pooleliolevad tegemised kus seda ja teist. Noored emad, kes seni olid toas istunud, katkestasid rinnalaste toitmise ja vanurid, kes juba vooditesse olid pugenud, tõusid oma raugaunest korraga ehmunult istukile, nägudel imestus ja õhin – otsekui oleksid nad taas noored ning valmis alustama oma elu otsast peale. Lapsedki kuulatasid, näpp suus, kaugelt kajavaid pillihelisid ning isad, küll kulm kortsus ja asjalikul moel, ei saanud neid painavaid helisid samuti kuulamata jätta. Justkui jõuetuks ja rammetuks muutis see pillimäng inimesi. Nad kuulatasid, suud ammuli, unustades hetkeks, kes nad on või kus viibivad, ja kui mõni prooviski kuidagi asjalikum olla ning midagi valjusti ja korralekutsuvalt öelda, lõi ta kõrvalseisja segajale küünarnukiga ribidesse, andes mõista, et ta vait jääks. 

Ent kõige olulisem oli alles juhtumas. Nimelt hakkas üha enam ja enam rotte oma urgudest ja peidikutest korraga välja ilmuma. Neid ronis välja keldritest ja sahvritest, pööningutelt ning lautadest. Ja nad tulid, ilma et keegi neid sealt välja oleks peletanud. Ilmunud tänavatele, hakkasid rotid end närviliselt sügama ja kohendama, nad viiksusid, tõusid tagajalgadele üles ja nuhutasid tuult, puresid üksteist, hakkasid taga ajama oma saba ning nende rahutus aina kasvas. Jah, pidi olema midagi, mis neile sel kombel mõjus, et nad sellele vastu ei suutnud panna, et nad koguni õhinal ja himukalt oma varjupaigad maha jätsid. Üha rohkem ja rohkem ilmus neid välja keldritest ja pööningutelt, sahvritest ja maa-alustest urgudest, kuni neid sai täis terve tänav. Nad sebisid inimeste jalgade ümber, neid enam üldse kartmata. Nad olid millegi muu lummuses, mis sundis neid unustama hädaohutunde ja ettevaatuse. Ja inimesed taipasid, et see lummus pidi alguse saama sealtsamast, mis neilegi oma imelikku mõju avaldas – need olid needsamad kummalised ja kaasakutsuvad helid, mis kostusid kolmest eri suunast ümber Soontaga küla. 

Viimaks, kui rotid olid kogunenud ühteainsasse tohutu suurde karja, panid külaelanikud ühtaegu kohkudes ning juubeldades tähele, kuis see kihisev, viiksuv ja ülesärritatud mass nende ümbert ja vahelt ja üle nende jalgade külast välja, põldude poole liikuma asus. Sinnapoole, kust kostsid nood ligimeelitavad helid. Mõned julgemad ja uudishimulikumad, kes ühes rotikarjaga külaservani kaasa jooksid, nägid nüüd, kuis nood elukad põldudele laiali valgusid ning siis ümber kolme pillipuhuja taas kokku kogunesid, asudes tohutu suurte pundardena ringiratast ümber mängijate jooksma. Kui see juhtunud oli, asusid pillipuhujad aina kiiremaid ja keerulisemaid lugusid mängima, vahetades iga natukese aja tagant rütmi ja viisi: kord paisutasid nad oma mängu tormimühasarnaseks maruhooks, kord lasid sel voolata kiirevoolulise jõena, kord kõlada lustliku marsina, tuues viimati mängu koguni võõrad ja kauged viisid. Ja iga säärase loo ajal, panid külaservalt uudistajad tähele, eraldus sellest pöörisena ümber lätlaste tiirlevast massist mõnisada rotti, kes suuna kord põhja, kord lõuna, kord aga jälle ida või lääne poole võtsid. Mõned neist pagesid ka maa-alustesse urgudesse. Inimestelegi mõjus see üha kiiremaks muutuv muusika nõnda, et nad pidid end lausa kratsima ja sügama või ringi kepslema hakkama, ja nii mõnigi neist haaras koguni elektripostist või piimapukist kinni, et mitte rotikarja ja kaasakutsuva viisiga ühes minna. 

Nii mängisid need kolm kõhna meest aina oma kummalisi pille ja paistis, et lõppu nende lugudel ei tulegi. Ida pool hakkas juba koitma uus päev, täiskuu läks looja, kuid rotid aina jooksid ringiratast ümber meeste ja mehed mängisid aina uusi ja hullemaid lugusid. 

Enamik inimesi siiski väsis viimaks ja läks magama. Ent kui nad siis poolest lõunast uuesti üles ärkasid ja kõrvu kikitasid, mõistsid nad, et pillimäng kestab ikka veel. Alles pärastlõuna paiku, kui enam ühtki rotti polnud meeste ümber tiirlemas näha, lakkasid pillid hüüdmast. Jah, alles siis tulid nood kolm pikka ja väsinud lätlast tuikudes külasse tagasi ning igasse majja kutsuti neid nüüd sööma ja jooma ning iga peremees kummardus nende ees, püüdes neile kõigiti tänulik ja meele järele olla. Kuid tundus, et Rotipüüdjad ei paistnud säärasest tänust enam eriti hoolivat. Puginud tusaste nägudega oma kõhud pilgeni täis ning joonud igaüks ära kümmekond kruusitäit õlut, taarusid nad uimaste ja väsinutena, ähkides ja ogisedes perekond Vasselite maja tagakambrisse magama. Kolm ööd-päeva kostis sealt nende norskamist ja peerulaskmist ning kolm ööd-päeva kestis nende uinak. Siis ärkasid nad jälle üles ja valmistusid lahkuma. 

Teemoonaks pakiti neile kaasa kolm suurt kotitäit toiduaineid. Lisaks sellele pani väike Toomas tähele, kuis mehed ühes isaga midagi omavahel pikalt ja laialt seletasid ning kuis too neile viimaks neljakandilise ajalehtedesse mässitud paki ulatas. Tõenäoliselt oli selles rotipüüdjate tasu tehtud töö eest. Mida selle paki sisu endast aga täpsemini kujutas, seda ei võinud väike Toomas teada. 

Seejärel asusid nood kolm kõhna vihmamantlites meest taas Lätimaa poole teele. Käsi päikese kaitseks silmade kohale pandud, vaatas Toomas oma vanemate ning õdede keskel seistes, kuis nad õõtsudes ja kohmakal sammul, käes kollased vineerkohvrid, aegamisi üle lageda põllu eemaldusid, kahanedes tasapisi väikesteks täppideks. Kuni kadusid sootuks. 

Mõned nädalad hiljem, kui neist sündmustest juba minevik oli saanud ning esimesed lumedki maha sadanud ja ära sulanud, söandas väike Toomas isa käest viimaks pärida, kuhu nood rotid siis õigupoolest olid pagenud ja kas pole ohtu, et nad ühel päeval samasuguse karjana külasse jälle tagasi ei pöördu. Seepeale vastas isa, et säärast ohtu pole küll enam karta. 

“Niipalju kui mina nende meestega juttu tegin, sain ma aru, et nad mängitasid nood rotid üle kogu Eesti- ja Lätimaa laiali ning mõned aplamad nende seast kaugemalegi veel. Osa neist kihutati Hiiumaale ja Harjumaale, osa Valmiera ning Alūksne kanti, osa aga Pihkvamaale ja mõned otsaga Leetugi.” 

Isa seletas veel, et nood ta kaugelt sugulased olla rottidele sisse mänginud säärase hoo, mis ei raugevat enne, kui nad siit kolme või nelja päevateekonna kaugusele on jõudnud, ja ega sealt nad enam tagasi tule. Aga mõned pesakonnad rotte olla nad ka siiasamasse Soontaga maile mängitanud, sest ega siis üks õige küla rottidest päris tühjaks või jääda. 

Toomas kuulas seda kõike ja vajus siis mõttesse. 

“Aga mis oleks juhtunud, kui minagi nende pillimänguga kaasa oleksin läinud,” mõtles ta. “Vahest kõnniksin praegugi kusagil kaugel-kaugel siit, kõnniksin läbi paljude maade aina edasi ja edasi ning kohtaksin oma teekonnal imelisi paiku ja kummalisi loomi. Isa ja ema aga mõtleksid samal ajal, kus ma juba otsaga olla võiksin, ega mul viimati külm ei ole ja kas mu kõht ikka korralikult täis on.” 

Säärased mõtted muutsid Toomase miskipärast kurvaks. Ta vaatas aknast välja, kust paistis kätte tühi, sügisene kõrrepõld, mille kohal kiirustasid teadmata suunas õhtused pilved. Veelgi kaugemal oli juba maantee, aga seda polnud aknast enam näha.