Müüriladuja

 

 

Mihkel Krustang ei olnud kindel, kas ta Mehhikosse minekuks lubaduse andmisega õigesti toimis, kuid antud see nüüd oli, ja oma sõna polnud ta kunagi murdnud. Alguse sai see ootamatust telefonikõnest. Andres Karman oli helistanud ja soovinud talle õnne seitsmekümnenda sünnipäeva puhul. Tulles küll mõned päevad hilinenult, oli see üllatav sellegipoolest. Kuidas Karman üldse ta tähtpäevast teadis? Juba aastaid polnud nad omavahel lävinud ja ka enne seda olid esmajoones ikka vaid töövahekorras. Nojah, kuskil Karmani ettevõtte kartoteegis võisid ju need andmed olla, aga ega need sealt iseenesest välja hüpanud. Karman pidi neid otsima, aga miks? Ehitusettevõtja Karman polnud mees, kes midagi niisama ilma otstarbeta ette võttis, ja see tegi Krustangi umbusklikuks. Aga Karman oli kohe ise selgitanud: 

«Ma sain juhuslikult Treibergi Karlaga kokku ja hakkasime vanu aegu meelde tuletama. Siis tuli sinustki juttu ja me rehkendasime, et küllap sa peaksid meist ikka tubli viis aastat vanem olema. Treibergi Karla pole ametlike paberite kohaselt küll veel kuutkümmendki täis, aga see on tal uue passi järgi, kus nimigi Karloseks muudetud. Nojah, selliseid asju tuleb ette.» 

«Treibergi Karla? Temast polnud ju aastaid midagi kuulda.» 

«Kohtasin teda Mehhikos,» ütles Karman. «Paistab seal üsna tehtud mees olevat. Nüüd kutsub ta meid mõlemaid külla, et korraks jälle koos maha istuda ja meelde tuletada, kuidas me kord kolmekesi seda maad vallutama tulime. Augusti esimesed nädalad klapiksid talle hästi ja mulle samuti. Kuuldavasti oled nüüd sinagi ise oma aja kamandaja.»

Krustang oli hakanud esimesest üllatusest toibudes vastu puiklema, kuid Karman oli kärme toonitama, et kulusid Krustangil sellega ei olevat. Sõidukulud taob tema kinni ja elamine on selle Karla poolt, keda Mehhikos Karloseks kutsutakse. Ei olnudki enam vastuväiteid kuulama jäänud ja nüüd oli postimees ka lennupiletid kätte toonud. Algul Torontost Mexico Citysse ja sealt teise lennukiga Cozumeli, mis pidi Kariibi mere suvitussaar olema. Seal lubas Karman tal vastas olla. Tema kavatses äriasjus juba varem sinnakanti sõita. 

Nüüd selle üle järele mõeldes olid Krustangile nii mõnedki asjad vastukarva. Kõigepealt polnud tal Treibergi Karlaga kunagi suuremat klappi olnud, mis sellest, et omal ajal üheskoos tulid ja õiendasid. Karmaniga oli teine asi. Karmanist pidas ta parajalt lugu, kui mõned nõksud maha arvata. Aga Treiberg tema meelest küll tol ajal täismehe mõõtu välja ei andnud. Oli kuidagi kerge, nagu simmanipillimehe tüüp, mõtiskles Krustang. Krustangile tuli meelde, et ta omal ajal Treibergi Karlat õiglase meelepahaga sõitles ja ütles vist koguni, et Karla-sugune käpard küll kuhugi ei jõua. Ah nüüd olevat tal siis ikkagi nisu õitsema hakanud. Tahtis näidata. Teda oma sõnu sööma panna. Kurat, oli Krustangil seda tarvis! 

Samuti kippus närima Karmani kinnitus, et reis pidi igatpidi prii olema. Krustang ei olnud harjunud elus midagi muidu saama ja selline pakkumine tekitas temas ühtaegu umbusku ning solvumistunnet. Olgu pealegi, et väike juubelisünnipäeva meenutus, nagu Karman oli põhjendanud, aga kas polnud sellel siiski könniks tegemise kõla juures? Just nagu poleks Krustang ise võimeline olnud enesele sellist reisi lubama. Muidugi oli tal raha, aga kas ta seda Mehhikosse minemiseks välja anda tihanuks, see oli ausalt öeldes küll küsitav. Krustang kaalus enne põhjalikult, kui ta oma raske tööga kogutud hoiuseid vähendas. Koi ta ei olnud, aga raiskaja ammugi mitte. 

Mis see Mehhiko siis ikka ära ei olnud. Mida ta üldse Mehhikost teadis? Spordihuvilisena kõigepealt seda, et oli tubli jalgpallimaa ja see läks plusspoolele. Mehhiko oli ka koht, kus Bob Beamon kord 8.90 kaugust hüppas, just nagu oleks järsku tiivad külge saanud. Nojah, aga see võis ka pooleldi pettusekaup olla, kahtlustas Krustang. Hõredas õhus hüpatud. Aga kes tänapäeva dopingu ajastul üldse teadis, mis oli spordisaavutustest kuskil aus ja mis patuga kahasse? Üldiselt oli see Mehhiko tema arvates niru maa. Rikaste klass prassis ja laiutas, miljonitel oli aga vaata et nälg varaks. Just nagu mõõdu järgi tehtud taimelava kommunismile. Aga tegelikult ei olnud. Katoliku usk pani sellele jala ette. See oli hea, otsustas Krustang, kes neid asju ajaleheartiklite järgi teadis. Aga hinnang oli ta enese tarkus, kuigi ta katoliiklastestki teab mida ei arvanud, enne kui nad endale poolakast paavsti said. Kui lubanud oli, olgu siis pealegi, otsustas Krustang ja hakkas ettevalmistusi tegema. 

Kõigepealt – mida teha Pontusega? Eks tulnud kostile viia, mis muud ikka. Telefonikataloogist vaja järele vaadata, kus sellised kennel’id või koertevõõrastemajad asusid. Vaevalt see Pontusele meeldis, aga eks hiljem olnud jällenägemisrõõm seda suurem. Ilma Pontuseta olnuks tal veidi kõhe elada siin kaugel linnaserval, kuhu polnud veel naabreidki tekkinud. Poolmuidu oli omal ajal ehituskrundi kätte saanud, koguni väikese metsatuka külje alla. Näis, kas jääb mets tema elupäevade lõpuni alles ja üldse kõik endiseks. Kahtlane see näis olevat, arvestades, kui kiire vardiga linn muudkui laiemaks vajus. Koer, kes teab millise tõukombinatsiooniga karvanäss, aitas ka üksindusest paremini üle saada. See tekkis paar aastat tagasi, pärast Miina surma. Miina oli olnud hea ja aus naine. Miina voorusi armastas Krustang küll toonitada, kuid mitte kadunu üle palju mõelda, sest kuhu see kõlbas, kui sellisel kiilaspeaga mõtsapullitüübilisel mehemürakal hakkas silmavaade järsku härdaks muutuma. Rahul oli see Miina olnud oma tagasihoidliku koduse eluga. Rahul ja rõõmus, kuigi nad olid paari minnes juba mõlemad sellest vanusepiirist üle, kus veel järeltulijaid loota olnuks. Verevähk oli viinud minema. Selle vastu rohtu ei olnud. Mis seal parata. 

«Toronto Stari» koju kättetoomine tuli ajutiseks seisma panna. Lehte ta luges võrdlemisi hoolega. Kanada oma ja ka eestikeelset. Siis veel «Spordilehte» ja «Kehakultuuri», mis tulid Eestist ja olid kohale jõudes juba ajalooks muutunud. Aga parem ikka kui mitte midagi. Ja otsi sa selle maa lehtedest Euroopa jalg pallikarikamängude tulemusi! Jalgpallist tehakse juttu ainult siis, kui huligaanid Inglismaal märatsevad ja tribüünid kokku varisevad. Muidu mitte. Pole moes. Ja seda tsirkusepalagani, kus kõik juba ette kindlaks määratud, nimetatakse siin maadluseks! Kurat, selline teotamine tulnuks küll ära keelata. Tema, Krustang, oli Eestis ise üle keskmise maadleja olnud. Vaat see oli tõeline maadlus. Kutsuti kreeka-roomaks. Nüüd nimetati seda klassikaliseks maadluseks. Määrusi oli kah kõvasti muudetud. Olümpiamängude ajal näidati paaril korral TV-st vilksamisi nagu mingit kõlvatut asja hõlma alt. Ja kuulsaist eesti maadlejaist polnud enam kaua kuulda. Muidugi, mis sa vene treeneritega ikka õiendad. Nojah… omal ajal. Mägi ja Roolaan, Vollid mõlemad, olid tema kaalu tipud, nendele ta vastu ei saanud. Aga teistega läks tasavägiselt. Mägi Volli, tema oli riskija vend. Püüdis nuppu ja heitis ristvööd. Tegi alati tulevärki. Ikka, kas surm või suur nimi. Ja noorest peast surigi. Otse Hollywoodis, kus oli massööri ametit pidanud. Autoõnnetus. Rahvusmeeskonda oli ikka Roolaan pandud. Roolaanes võis kindlam olla. Ka tema ise, Krustang, oli ettevaatliku kooliga mees. Töövõit või töökaotus. Ja parteris oli nagu juurtega kivi, libe ja justkui mati külge keevitatud. Ja eks räägitud koguni Krustangi kruustangidest, mille vahelt juba nii kergesti välja ei pääsenud. Aga mis sellest enam. Ta raputas end nendest mõtetest lahti ja läks keldrisse kohvrit otsima. 

 

 

Mexico City lennujaamas oli Krustang küll Kariibi mere äärde viiva kõrvalliini üles leidnud, aga ikkagi alles pärast mitmeid pärimisi, ja seejuures oli üks mees koguni küsinud, et ega ta viimaks venelane pole. Suuremat solvamist ei osanud Krustang enesele üldse ette kujutada. Teadagi, et see tuli ta kiilaka pärast. Selliseid paljaks raseeritud peanuppe palju näha ei olnud, mõni ime siis, et peeti vene värgiks. Krustang läks reisijatehallis ühte kioskisse ja ostis enesele laiaäärelise õlgedest punutud kübara, mis pealae kohal torbikuks ahenes. Eks olnud sellisegi kandmine väikselt ühe tõsise eesti mehe narrikstegemine, aga vähemalt ei võetud venelase pähe. Punase roseti rebis kübarapaela küljest ära ja viskas prügitünni. 

Lennuk oli väike ja peaaegu tühi. Muidugi, sellisel hilissuvisel ajal seal Cozumelis suuremat ei käidud. See oli ikkagi peamiselt talvitamispaik, siis kui põhjapoolkeral lumi maha tuli. Ja siin ta siis nüüd lendas nagu tola, kentsakas Pancho Villa sombreero peas, asja ees, teist taga. Kurat küll! 

Tusameel süvenes veelgi, kui lennuk maandus lagedal väljal, kus polnud näha muud kui vakamaade viisi põuast kõrbenud rohtu ja eemalt paistvaid majapugerikke. Lehkas mingi soolase niiskuse järele ja ta polnud kohe kindel, kas see tuli mere või peldiku lähedusest. Ka lennujaam ise polnud rohkemat kui vaid saraalune. Kohvrid võeti kähku maha, sest paljuke neid oligi, ja nende kandjad kadusid kiiresti. Krustang leidis end üksinda ooteruumist ja ometigi pidi Karman tal vastas olema. Kui nüüd midagi viltu või segamini läinud oli, ei osanuks ta siit kuhugi minna. Mingit aadressi polnud talle antud ja ta ei olnud seda ka küsinud. Karla-Karlos pidi Karmani jutu järgi küll üsna tehtud mees olema, aga kas just nii tehtud, et küsimise järele igal pool teati? Nüüd hakkas päev juba õhtule veerema ja ta konutas üksinda siin võõras urkas, narrikübar peas ja plekknurkadega kohvrikast jalgade ees. Tola ikka, mis muud. Kes käskis siia tulla. 

Kuresaabastes jõnglane tuli ja nuias ta kingi puhastada, just nagu polnuks Krustang neid ise kodus küllalt hoolikalt viksinud. Aga olgu pealegi, poiss tahtis ometigi pisut teenida ja Krustang oli põhimõtteliselt sellise hakkamise poolt. Ta jalavarjud võeti korraks harja ja lapiga üle ja kui Krustang selle eest 25 centi ulatas, hakkas poiss kauplema, et andku terve dollar, mis see temasugusel isandmehel ikka anda on. Krustang andiski lõpuks, ehkki viksija oli kahekümne viie sendise juba enne tasku pistnud ja pleekis kiiresti minema, ilma et oleks mõelnudki seda tagasi anda. Igal pool, kuhu lähed, aina alttõmbamise peale väljas, kirus Krustang endamisi. Selle aja peale oli aga Karman siiski kohale jõudnud. Ärgu vana sõber pahandagu, tal läks asjade õiendamisega kauem, kui arvanud oli. Ega Krustang tuska tundnudki. Oli koguni rõõmus, et mingit eksitust ei olnud. Aga eks selline väike tähtsakstegemise ja enes oodatalaskmise vurhv olnud Karmanil alati küljes, sest ajast peale, kui ettevõtja seisusse jõudis. Noh, näis mis siis nüüd edasi saab. 

Kui nad Karmani tolmuses maastikuautos taamal lömitava asula poole sõitsid, tuli silmal tükk aega igavust taluda. Mehhikos pidid ju ilmatu mürakad kaktused kasvama, aga siin ei kasvanud üldse midagi. Siis jõudsid nad mereranda, mida mööda kulgevat kaheliinilist asfaltmaanteed palistasid pleekinud ja värvist kooruvad majad, paadisillad ja sukeldumisvarustuse üürimiskohad. Rannavesi oli musti teravaturjalisi kaljumügerikke täis, just nagu oleks mingi vabrik end seal oma kahtlastest heitainetest tühjendanud. 

«Need on korallrifid,» ütles Karman rooli tagant. «Küla ise on üks igavene pesa, aga kui kõrvale keerame, läheb paremaks. Küll sa varsti näed.» Krustang ütles selle peale ainult «ah soo», sest ega ta jutuga kuigi helde mees polnud. Mõne kilomeetri järel pöörasidki nad otse randa viivale teejupile ja peatusid palee moodi hoone juures, mis õhtupäikeses valendavana tundus Krustangile hiigelluigena, saba otsapidi vees. Mingid talle tundmatud puud andsid sellele oma roosakate õitega kontrasti. Kas siis Treibergi Karlal võis tõesti nüüd seesugune vürstielamine olla? Aga kui neile mundris mees vastu tuli ja autoukse avas, sai Krustangile selgeks, et tegemist polnud eravilla, vaid hotelliga. Kohe oli platsis ka portjee, kes haaras Krustangi kastkohvri ja nad astusid fuajeesse, kus Treibergi Karla neid juba ees ootas. Ta ei olnud aga seal üksi, vaid terve kambaga, kus võis kümmekond meest olla, paarist naisest rääkimata Need olid poolkaares üles rivistatud ja Karla ise seisis keskel, üles löödud nagu bankiva kukk oma tumesinises kuldnööpidega kaherealises pintsakus ja valgetes pükstes. Tuli talle muheda näoga vastu, ütles: «Noh, tere tulemast, vana rännukaaslane. Long time no see,» ja usaldas viivuks oma lõdva käe Krustangi pihtide vahele. Krapsti oli kohal mustajuukseline senjoriita lillekimbuga ja kelneril olid kandikul klaasid kolmele juba valmis. Krustang jäi niiviisi seisma keset seda väikest näitemängu, lilled ühes ja laia lehtriga klaas teises käes. Karla kamandas midagi hispaania keeles ja kõrvalosalised valgusid nõtkel sammul nähtamatusse, jättes nad kolmekesi massiivse kroonlühtri alla. 

«Salud,» ütles Karlos, ja nad tõstsid klaasi. «Selle peale vanad eestlased jõid.» 

Krustang rüüpas, aga mis see siis nüüd oli? Kas taheti talle mingit vempu mängida? Klaasi servad olid paksult soolaga koos. 

Karman ja Treiberg mõlemad naersid Krustangi kohkumise peale ja Karlos-Karla ütles: «Seda kutsutakse Margaritaks. See on traditsiooniline Mehhiko tervitusjook. Kui pisut harjud, siis leiad, et sool annab tequila’le just selle õige pikantsuse.» 

Noh, on see siis mingi mehejutt, mõtles Krustang ja avaldas veendumust, et sellist kraami vanad eestlased küll ei pruukinud. Ja panigi klaasi registreerimispuldile ning lillekimbu selle kõrvale. See näis võõrustajale vastumeelt olevat ja ta ütles: 

«Mehhiko kübar sul küll peas, aga selle maa jook ei meki. Ma võin ju sulle mõnda teist märjukest tellida. Võib-olla vodkat?» 

«Ei ma pruugi suuremat midagi,» ütles Krustang, aga kübara võttis nüüd peast ära. 

«Noneh, eks sulle ole spordimehe kombed sisse kasvanud,» arvas Treiberg ja patsutas talle õlale, mis Krustangile suuremat ei meeldinud. Just nagu oleks see Treiberg spordimehasjandusest midagi teadnud. 

Nad tegid väikese ringkäigu hotelli restoraniosas ja suletud kaupluste arkaadis, aga mis külaline sellest arvata võis, seda ta välja ei ütelnud. Treiberg arvatavasti ootas imetlemist ja Karman otsustas Krustangit tagant tõugata: 

«Noh, sõber, eks ole ikka vägev olemine küll?» 

«Ega laita pole.»

 Tõtt-öelda polnud Krustangil küll enne aimugi olnud, et maailmas nii uhkeid hotelle olemas on, aga passis seda siis nüüd otse välja näidata. 

«Siin on ligi viissada numbrituba,» ütles Treiberg. 

«Aga üsna tühi teine,» nentis Krustang. 

«Praegu ei ole kõrghooaeg. Talveks on kõik ette tellitud.» Treiberg rääkis veel edasi, kuidas nende hooaegadega Mehhikos on, ja ka Karman poetas omalt poolt üht-teist vahele, aga see jäi ainult nende omavaheliseks jutuks. Lõpuks ütles Treiberg, et küllap Krustang on lennust väsinud. Eks nad jätka juttu õhtusöögi ajal. 

«Ma viin su tuppa,» ütles Karman, kes näis siin iuba vana kunde olevat. Treiberg oli sellega päri. Tal enesel olevatki tarvis veel ettevalmistusi teha. 

Krustang ja Karman kõndisid läbi aia, kus ujumisbassein lookles merega rööbiti, ja rannas paistis liiv olevat loojeneva päikese valguses hele nagu püülijahu. Otse pea kohal kraaksatas puuoksal miski võõralt. See oli kirevate sulgedega hiigelpapagoi. 

«Vaata maita,» ütles Krustang. 

Teise hotelliosa ukse juurde jõudnud, kopsis ta sõrmenukkidega mõtlikult seinale. 

«Takseerid, kuidas tehtud on. Kas jääd tööga rahule?» küsis Karman. 

«Ega ma krohviasjandust suuremat tunne. Aga ime, et need stucco-hooned selles niiskuses vastu peavad.» 

Ja olles nüüd meelepärasemale teemale sattunud ning ühe peenema erialase sõnagi sisse poetanud, mida ta ehk õigesti välja öelda ei mõistnud, kukkus Krustangi kidakeelsuselt nagu riiv eest ja laskis uudishimu vangist välja. 

«Kas see kõik on tõepoolest Treibergi Karla oma?» 

Karman hakkas naerma ja ütles: 

«Mine nüüd ikka oma naljajutuga. Karlal pole tegelikult punast krossigi. Ta on siin ainult juhataja ja teab kui kaua sedagi. Tavaliselt nad üle kuuekümne enam ametis ei pea ja ega see pass Karlagi käes mingi uur ole, kus saab numbreid lõpmatult edasi-tagasi keerata. Annavad mõnele nooremale üle.» 

«Või sedasi? Peret tal pole?» 

«Kanadas olevat. Selle eest ta siia Mehhikosse põgeneski. Kanadas makstakse teadagi palju suuremat palka, aga mis sest kasu, kui pead alimentideks ära andma.» «Ütlesid ju, et ta pidavat siin tehtud mees olema? 

«Ütlesin, et ta p a i s t a b tehtud mees olevat,» korrigeeris Karman. 

«Ah soo. Nojah.» 

Krustangil hakkas nüüd Karlast pisut kahjugi ja ta küsis, mis mis tast siis saab, kui pensionile saadetakse. Kui siin palgad nirud, ega siis pajuk teisem pole. 

«Tal on mõningaid tutvusi,» ütles Karman. «Hispaania keel käes, nagu oleks siin sündinud. Mul on siin-samas lähedal Cancuni saarel tehingud pooleli ja üldse Mehhikos üht-teist teoksil. Maa veel odav, tööjõud veerandmuidu võtta. Treibergi Karlat olen tõlgiks kasutanud ja ehk leian talle edaspidigi tegevust. Sina aga ära õhkagi, et sellistest asjadest tead. Las ta uhkustab pealegi veel pisut oma asjandusega. Sa ju mäletad. need vanad ajad… ja Treibergi Karlal on õrn hing.» 

«Ei, mis mina,» lõi Krustang käega ja ütles siis Karmanile: «Ise ajad ikka neid äriasju edasi. Kas sa juba küllalt raha kokku kraapind pole?» 

Karman naeris oma peaaegu heasüdamlikul viisil. 

«Kus sa sellest pääsed, see juba vere sees. Ja mida sa oma elunatukesega muud ikka peale hakata oskaks. Mõni looderdab-liiderdab niisama või kasvatab tõuhobuseid. Mina vaatan ringi, kuidas kuskile veel midagi ehitada annaks. Kas sinul peopesad enam kunagi telliskivide järele ei sügele?» 

«Eks nad vahel ikka terakese sügele kah,» tunnistas Krustang. «Mõnikord võtangi kellu veel kätte, kui keegi just ekstra tellib.» 

«Noh, näed,» nentis Karman. 

Nad läksid trepist üles kõrvalehituse teisele korrusele, Karman avas võtmega ukse, nagu oleks tema siin peremees, tõmbas aknalt mererohelised eesriided eest ja jättis ta siis omapead. Krustangi plekist nurkadega kohver oli vahepeal juba kohale toodud ja lilledki vaasi pandud. Toas domineeris ülemõõduline tumedast puust, nikerdatud peatsilauaga voodi, kuhu mõni vaesem paša või šeik oleks vaata et terve oma haaremiga ära mahtunud. Selle kohal seinal oli kriiskavates toonides õlimaal, mis kujutas härjavõitluse stseeni. See Krustangile ei istunud, sest ta pidas seda julmaks spordiks, ega sallinud üldse inimeste võitlust loomadega. Pealegi meeldis talle tühi korralikult värvitud sein kõige rohkem. Voodis põlvili laskudes püüdis ta pilti maha võtta, aga see oli nagu seina külge needitud. Siis hakkas talle silma külmkapp, mis avades paljastas ühelonksuliste viinapudelite kollektsiooni. Seal oli neid igat sorti, ilmselt talle tasuta tarvitamiseks, aga viina ta võttis ainuli teistega koos. See komme oli talle juba maast-madalast külge poogitud. Korraga tuli talle hea mõte nagu aitaja appi. Krustang avas oma kasti ja ladus sealt välja toi- dumoona. Oli lennuväljale minnes Torontos eesti söögipoest läbi astunud ja igaks juhuks meelepärast kraami kaasa ostnud. Seal oli eesti pagari küpsetatud rukkileib, kaks suurt rõngast krakovi vorsti, kolm kaussi sülti ja suur plekkpurgitäis mulgikapsaid. Krustang tõstis pudelid külmkapist välja, rivistas nagu tinasõdurid seina äärde ritta ja sättis oma toidukraami tühjaks jäänud riiuleile. Sült oligi juba sulama hakanud. Ta vaatas igal pool ringi, kuid mingit keetmisvõimalust ei leidnud. Mulgikapsad pidid siis külmalt aitama. Nii noobel numbrituba, aga keeduplaati sees ei ole, kus inimene saaks enesele sooja sööki teha, torises ta endamisi. Aga siis tuli väike unerammestus peale. 

 

 

Telefonihelin, mahedatooniline nagu litsi võrgutus, oli Krustangi suigatusest virgutanud ja Treibergi Karla teatas, et külalist hakatakse nüüd pikkamööda õhtusöögile ootama. Krustang maigutas ja mõtles selle üle järele, kuhu ta nüüd ikkagi sattunud oli. Väljas valitses juba hämarus. Ta lükkas kõigepealt aknaeesriided kokku ja kobas siis tükk aega pilkases pimeduses, enne kui elektrilüliti üles leidis. Olles loputanud vannitoas nägu, tundus talle, et hooletu toatüdruk oli mitme toa käterätid sinna virnas maha unustanud. Neid oli igasuguses suuruses ja andis nuputada, millist kasutada. Võttis siis kõige pealmise, ehkki see oli pisut väike. 

Noh, eks see ole juba ette teada, et hakkavad seal lauas teda teineteise võidu kiitma. Kuidas ta neid ikka omal ajal hädast välja ja otsa peale aidanud oli. Ja lisaks veel see sünnipäevajamps. Oli seda kõike vaja? Aga eks tule välja kannatada, kui juba kord end siia meelitada laskis, mõtles Krustang. 

Aga tegelikult midagi taolist ei toimunud. Kolmekesi nad istusid seal söögisaali keskel, kus Karla jutu järgi olevat kord Mehhiko kaubandusministri abigi oma selts konnaga pummeldanud, ja lasksid end teenida. Ümmardajaid oli terve rida. Kõigepealt poiss, kes ühtelugu karahvinist vett klaasidesse juurde valas, niipea kui sealt sõõmu võrra oli rüübatud, siis veinikelner, roogade ettekandjad ja lõpuks keegi smokingis asjamees, kes õliselt naeratas ja küsis, et kas härrastele ikka toit maitses. 

Krustangi juubelisünnipäevast mindi niisama klaaside kokkulöömisega üle. Oli ju külaline ise ütelnud, et see on juba möödas ja ta üldse sellistest asjadest palju ei arva. Jah, siis nad tunnustasid küll mõlemad korraks Krustangit kui oma ala ületamatut meistrimeest. Kolmekesi nagu musketärid olevat nad kõik üksteist vastastikku välja aidanud ja täiendanud. Treibergi Karlal oli inglise keel suus. Karmani Andres seda nii hästi ei osanud, aga temal oli jälle selline meeldiv rahvamehe olemus, et kuskilt juba naljalt tagasi ei saadetud, ükskõik kas otsiti tööd, nõu või ulualust. Krustang muidugi oli töö peale lausa murdja. Aga ega ta ei tohi nüüd ütelda, et nemad teised kaks teda selles võõra keele ja kommete segaduses kuidagi jänni jätnuks? Treibergi Karla tõi selle peale ühe vana mälestusegi välja, kus Krustang oli oma puukeelega päriselt viltu läinud ja koomilise segaduse tekitanud. Seepeale nad naersid kahekesi ja ütlesid siis andestavalt: «Noneh, olgu nali naljaks, vana sõber.» 

Krustangis kihvatas midagi, kuid ta suutis sellele prundi ette keerata. Peatoiduks toodi mingisuguseid meremardikaid, mida Treiberg teadis krevettideks nimetada. Need olid päris krõbedaks praetud, maitset suurt ei olnud, aga ragisesid hammaste vahel huvitavalt. Kartulite asemel aga serveeriti juurika moodi asju. Need Krustangile ei istunud, aga ta nende nime kah pärima ei hakanud. Oli tal nüüd nii hädasti tarvis seda teada. Anna Treibergi Karlale jälle võimalus oma keeleteadmistega keksida. Hästi ikka tegi, et Torontost toidupoolist kaasa võttis, mõtles ta. Mis sellest, et mulgikapsad peavad külmalt käima. 

Varsti läks jutt Eesti olukorrale, sest sellest räägiti parajasti kõikjal maakerakamaral, kus vähemalt kaks eesti soost inimest omavahel kokku said. Krustang oli pidanud neid glasnost’i ja perestroika jutte hulk aega punaste järjekordseks propagandaks, aga viimasel ajal hakkas juba ettevaatlikult uskuma. Treibergi Karla teadis niipalju ütelda, et isegi Mehhiko lehes olevat ära trükitud karikatuur, kus Eesti-nimeline hiir oma möirgamisega vene karule hirmunud näo ette ehmatanud. Karman oli kohalviibijaist ainsana isiklikult hiljuti Eestis käinud, aga ütles nüüd, et oma silmaga vaadates paistab see krempel veelgi segasem välja kui lehest loetult. Eesti asi ja vene värk veel nagu puder ja kapsad segamini. Ja kuigi sulle suuremad vabadused kätte antakse, ega sa munakividest sealiha nii kergesti tee. Tahetakse kangesti Läänega äri teha, aga kui palju seda Saaremaa dolomiiti või meremuda ikka suures maailmas tarvis läheb. Ja valuutat njetu. Võiks ju küll kompuutreid ja muid kasulikke asju Soome kaudu sisse sokutada, aga mida selle eest vastu saab? Saaks ehk mõningaid kinnisvarasid kokku osta, kuid sinna tuleb siis ikkagi üürilised rublade eest sisse võtta. Ise seal elada ei oskaks, ja läheks ka päris tülikaks iga paari nädala tagant «Georg Otsaga» Helsingis poes käia. Nojah, aga kui ka see kõik kõrvale jätta ja leppida ainult selle tundega, et oled osakese armsast Eestimaast isiklikult endale ostnud, siis jällegi ei tea, mis võib juba kas või homne päev juhtuda. Isegi lõvipuuris või tulemäe nōlvakul on riskitegur väiksem. 

Umbes sellises sõnastuses Karman olukorda selgitas ja Krustang ütles sellepeale: «Mis muud kui venelased peavad maalt välja minema!» Nojah, ega see ju selline uus mõte polnud, millele esimese valuga kas või põhimõtte pärast vastu vaidlema hakatakse, aga Karman ütles: 

«Või nad sul käsu peale minema hakkavad. Kes juba seal ankrus, ei nendest enam tsiviliseeritud vahenditega lahti saa. Ja siis veel IME-asi. See on kah omaette kahe teraga mõõk. Kui see peaks Eestis elu paremaks tegema, siis seda suurema tambiga hakkab venelasi sisse tulema. Ujutavad päriselt üle.» 

«Kurat, piir tuleb kinni panna!» nõudis Krustang. 

Nüüd oli Treibergi Karla käes kord sõna võtta ja ta ütles: «Eestimaale tuleks suur müür ette ehitada nagu Hiina või Berliini oma ja see on sinu eriala, sõber Krustang. Mis sa sellest arvad?»

Tõsine ja asjalik jutt, kus võib-olla koguni ühe maa ja rahva saatuse niidid sisse jooksid, oli järsku tühjaks lõõbiks libisenud, ja Treibergi Karla püüdis sellega jälle tema, Krustangi kallal hammast proovida. Prunt kukkus potsti eest ära ja Krustang ütles täie meelepahaga välja, et ärgu Treiberg sellist jama küll ajagu. 

«Ega see nii väga jama pruugigi olla,» vastas Treiberg. «Näe mul omal siin hotellis just samasugune operatsioon käimas. Mikrokosmiline küll, aga põhimõte on umbes sama… Vaata, sõber – hotellil on oma rand, kuhu võõrad ei tohi tulla, aga või mehhiklased sellest hoolivad. Igasuguseid sante ja harjuskeid vajub sinna kokku oma kaupa ja teenuseid pakkuma. Ei anna inimestele rahu. Valvata ja ära ajada neid ei jõua. Nüüd otsustasin müüri ette ehitada. Sellest tuleb muidugi ainult lühike müürijupp. Pikka pole sinna vaja. Kolm mehhiko poissi mul juba nokitsevadki selle kallal. Rohkem küll löövad luuslanki kui töötavad, aga ega selle raha eest palju rohkem nõuda saa, mis ma neile maksan.» 

«Kas tükitöökaubaga ei edeneks jõudsamalt?» küsis Krustang. 

«Nii nagu meie vanasti virutasime, mis?» lausus Karman, ja Treiberg vastas:

«Ei need pole meie masti mehed. Tükitööga laoksid teab millise Pisa torni püsti. Saaks ainult kraest ära ja raha kätte.» 

«Kui praaki teevad, ega siis pole tarvis raha maksta,» õpetas Karman. «Siis palka teised, kes vana maha lammutavad.» 

Eks Treiberg teadnud ikka kõige paremini, kuidas kohaliku tööjõuga lood olid. Küllap oli kogemusi. 

Nii oligi jutt kandunud teisele teemale ja Eesti asja nad enam üles ei kergitanud, kuigi see oli selle müürijutu juurde juhtinud. Suuremaks viinavõtmiseks kah ei läinud, sest Karman pidi juba järgmisel hommikul lennuväljale minema. Mingi asi tahtvat jälle ajamist, seekord Guadalajara kandis. Ja Treiberg ütles, et tema poolest võiks muidu küll kas või valgeni välja istuda, aga juhtunud selline prohmakas, et kamp suvitajaid tulevat homme kohale. Täiesti ootamatult ja üle saja inimese. Mingisugune grupp tšiili ärimehi, kes Mexico Citys konverentsi pidanud. Panevad ta nüüd rakkesse ja ometigi oli ta kavatsenud Krustangi Chichen Itzasse viia, et näidata, millist vägevat kiviladumise tööd need maiad teha oskasid. Nüüd ei tule sellest paraku sedapuhku midagi välja, kuigi see koht siit kaugele ei jää. Krustang muidugi ärgu lasku end millestki segada. Elagu nagu oma kodus. Kõik baarid ja restoranid hotellis on talle lahti ja priid, muudkui lasku aga kirja panna. Nii ütles Treiberg ja vaatas nagu kinnitust otsides Karmani poole. 

«Arusaadav, arusaadav,» noogutas Karman, ja just kohe nad selle järel laiali ei läinud, aga kuidagi vindunud istumine see oli – kõik kolm oma mõtetega juba homsete asjade juures. 

Alles siis, kui ta jälle oma numbritoas tagasi oli, hakkas vimm Krustangis tigedalt rapsima. Kuidas see sääsk olevatki härjale ütelnud? Ah jah, et vaat kuidas meie alles kündsime! Tema, Krustang, oli olnud see künnihärg ja teised kaks ainult sääsed ta turjal. Aga nüüd kuula ja imesta, kui kanged töömehed nad olevat olnud. Või tükikaubaga, nagu meie vanasti virutasime, oli Karman ütelnud. Vaat kus mul alles virutaja! Mördi segamise õppis kuidagi selgeks ja sihinööri või vesiloodigi võis talle häda korral kätte usaldada, aga ladujat ega vuukijat temast küll ilmaski ei saanud. Treibergi Karla? Temast ei tulnud sedagi. Käpard mis käpard. 

Kokku olid nad omal ajal juba Inglismaal sattunud. Olid seal ühes maanurgas tellisevabrikus laadijaiks ja elasid samas lähedal laagris. Krustang osanuks küll tellistega palju tasuvamat tööd teha kui neid minimaalpalga eest veoautodele tõsta. Ta oli väljaõppinud müürseppmeister, aga Saksamaalt töölepinguga üle toodud välismaalast selle töö juurde ei lastud. Tuli leppida sellega, mida inglane ise teha ei tahtnud. Kui nad koos Kanadasse edasi rändasid, selgus, et uuel maal sellist takistamist ega seisusevahet ei tuntud. Kui tööd oskad, siis hakka aga pihta. Nojah, Krustang muidugi oskas, aga kuhu ta oma kaaslased pidi jätma? Ütles, et ta õpetab neile kah ameti selgeks ja siis hakkavad üheskoos ehituse peal dollareid kokku lööma, sest Kanadas maksti selle töö eest veelgi paremini kui Inglismaal. Teadis muidugi küll, et nii hōlpsasti seda ametit juba ära ei õpi, aga proovi võis ju teha. 

Seda õppimist võeti algul ikka päris tõsiselt. Nad olid koguni väikese virna telliseid siit-sealt kokku kogunud, pangetäie mörti seganud ja siis metsa vahel ladumise proovi teinud. Suurt sellest kasu ehk ei olnud, aga vähemalt kõige algelisemad võtted said selgeks, nii et Karman ja Treiberg ei tarvitsenud end kanadalasest ülevaataja silmis just täielikult narriks teha, kui tööle hakkasid. Aga muidugi eks Krustang ise rabanud vähemalt kahe ja poole eest, kuigi sissetuleku jagasid omavahel pennipealse võrdsusega. Krustang oli algul mõtelnud, et küllap nad taipavad ise oma rohkem paiseks kui muskliks olemist ja pakuvad talle vabatahtlikult pisut suuremat osa. Sellist pakkumist aga ei tulnud. Noh, pole viga, oli tema siis otsustanud, küllap nad aja jooksul harjuvad ja arenevad. Või saavad vähemalt majanduslikult esimese aluse kätte ja võivad siis meelepärasemat tegevust vaadata. Muidugi võinuks Krustang tükitööga väikese varanduse kokku lüüa, kui tal enam-vähemgi võrdvõimelised paarilised kõrval oleksid olnud, aga suuremat tuska ta sellest ei tundnud. Teataval viisil koguni meeldiski talle kaaslasi õpetada ja kamandada. Võõrast seltskonda ta tõtt-öelda oma ümber ei ihaldanud. Kohe seltsiv ega kiiresti kohanev inimene polnud ta ilmaski olnud ja raha järele üleliiga ahne samuti mitte. 

Nii olid nad ühe terve suve kolmekesi koos olnud. Siis läks Treibergi Karla ehituse juurest ära. Temale oli sealne olemine algusest peale kõige vastumeelsem olnud ja nüüd oli piisavalt raha kogunenud, et mingit puhtamat otsa otsida. Oli algul ühte Toronto matusetalitusebüroosse ametnikuks saanud ja siis kirja teel midagi õppima hakanud. Ju see siis see hotelliasjandus oligi. Sellest ajast peale polnud Treiberg talle enam endast elumärki andnud. Karman pidas veidi kauem vastu, kuid ühel päeval ütles temagi, et on vahepeal neid nõkse hoolega kõrva taha pannud, kuidas sel maal elumaju üles klopsitakse, ja ega niiviisi peremeest orjates haljale oksale jõua. Väike kapital on juba kogutud, laenu antakse ehk kah pisut juurde, ja kui ka Krustang oma veeringutega kampa tuleks, võiks omaette väikselt ehitama hakata. Krustang mälętas nüüd selgesti, et kui Karman talle tookord rõõmsalt naeratava näoga selle julge ettepaneku tegi, tuletas ta talle seda meelde, kuidas Mägi Volli oli omal ajal maadlusmatile läinud. Kohe muudkui nupuvõtte peale väljas, ei sest hooli midagi, et endal kaitse lahtine. Tema, Krustang oli aga see, keda pusijaks kutsuti. Tema ilmaasjata ei riskinud ja seepärast ütles ta ka Karmanile ilma pikema mõtlemiseta ära. 

«Kui pärast kahetsed, ära siis ütle, et ma sulle ettepanekut ei teinud,» olid olnud Karmani sõnad. 

Jah, Karmanil oli hästi läinud, aga mingit kahetsust polnud Krustang keeldumise pärast ilmaski tundnud. Kahetses ehk veidi seda, et oma koha üles ütles ja Karmani juurde müürimeistriks läks, aga eks ka see tulnud väärtusliku elukogemuse arvele panna. See toimus alles mõnda aega hiljem, millal Karman oli juba sellise järje peal, et linnaserval terved väljakud üheperekonnaelamuid täis ehitas. Küll ta nüüd selle eest hoolitseb, et Karmani majad vähemalt kivitöö osas üle Kanada kuulsaks saavad, oli Krustang mõtisklenud. Aga nii need asjad jällegi välja ei kukkunud. Krustang oli kümnikuna nõudlik mees, lohakust ega vusseritööd ta ei kannatanud. Tulemusena aga hakkas Karmanil müürimeestest varsti puudus kätte tulema.

«Sa ära seda viimast välja pigista,» soovitas Karman. «Las laovad nii, nagu on harjunud.» 

«Ega ma muud ei nõua kui korralikku tööd,» ütles Krustang.

 «Nad teevad selle maa standardi kohaselt.» «Aga pinnaread lookas ja mört mööda seinu laiali nagu kört.» 

«Need on ju ikkagi odavad majad ja peaasi, et ehitusinspektor oma okei ütleb. Selle eest kannan juba mina hoolt,» ütles Karman juba tõsisemalt. 

Suurem vaidleja mees Krustang ei olnud. Ütles järsku, et kui nii, siis tehtagu ilma temata. Ja nii läksidki nende teed lahku. Peab ütlema, et lahkarvamustest hoolimata võrdlemisi sõbralikult. Karmanil oli nii kergem ja Krustang tahtiski parema meelega ise kive üksteise otsa laduda kui teistele kupjaks olla. Muidugi tuli aga tal nüüd mujale minna, sest kuidas see passis, et meister on ühel hommikul järsku kellu käes tavaliste müürikulide hulgas. Aga eestlaste ehitusettevõtteid oli siis juba teisigi tekkinud ja Krustang sai kerge vaevaga jälle omade juurde tööle. Sellega oli kõik korras, tema kellegi edu üle kade ei olnud. Kuid ärgu hakaku siin ajalugu võltsima. Härg oli sääsele külla tulnud ja kuula nüüd selle hooplevat pirinat. Aga eks see ole oma süü, ega keegi teda vägisi siia tirinud, võttis Krustang omaks. 

 

 

Järgmisel hommikul virgus Krustang võrdlemisi varakult, sest väljast kostis mingeid võikaid kraaksatusi. Ta läks rõdule ja seisis uniselt silmitsi sama värvitoreda papagoiga, kes teda oli juba eelmisel õhtul läbi aia tulles ehmatanud. Võib-olla saab sõprust teha, mõtles Krustang. Ta läks ja lõikas viilaka leiba, muserdas selle peos puruks ja poetas samas linnu uudishimuliku pilgu all rõdule. Ehk tuleb sööma. Papagoi laskuski puuoksalt alla, napsas raasukese noka vahele, kuid poetas kohe maha ja lendas puu otsa tagasi. Ei tahtnud võõra maa uhkete sulgedega lind eesti retsepti järgi küpsetatud hallikasmusta leiba. Pidas halvaks. Sa igavene mait küll, ja mina ei pea paljuks seda paarikümne miili tagant eesti poest toomas käia, siunas Krustang. 

Ta hakkas end pikkamööda korda kohendama eelseisvaks võõraks päevaks, millega ta ei osanud midagi peale hakata. Läks kõigepealt kohvikusse ja tellis tassi musta kohvi. Ehkki oli õhtul ainult paari-kolme joogiga piirdunud, tundis ta kerget uimasust, mis võis muidugi võõrast õhust või järsust kliimamuudatusest tulla. Kohvi kõrvale ta midagi ei võtnud. Puudus isu ja ega tal koduski kombeks polnud nii vara hommikul süüa. Teine asi, kui veel tööl käis. Müüri laduma ära tühja kõhuga parem hakkagi. Ei mõtelnudki seda tassi kohvi mingile arvele kandma hakata. Maksab kohe omast taskust kinni. Otsustas, et katab ka edaspidi siin ise kõik oma kulud, ärgu arvaku, et ta kellegi sant on. Ja ega ta siia kauaks jäägi. Lennukikoht küll reserveeritud alles kahe nädala pärast, aga ehk annab ümber seada, sest tulleski oli lennuk peaaegu tühi olnud. Maksma hakates leidis ta, et kohvi eest nõuti hingehinda, ja ta pidi kaks korda enesele ütelda laskma, enne kui uskuma jäi. Selle raha eest pidanuks suure kannu täie saama. Ja ometigi öeldi, et Mehhikos pidi kõik odav olema. Noh, muidugi, hotell turistidest tühi, kuskilt tuli ometigi palgad välja pigistada kõigile nendele mustapealistele, kes siin midagi nokitsesid, mõtles Krustang ja kahetses, et ei olnud keedukannu kohvrisse pannud, mida oleks saanud numbritoas stepsliga kasutada. Aga kindlasti poleks elektrivool jälle õige olnud. Häda ikka igat kanti. 

Siis luusis ta läbi hotelliaia, kus rohelised sisalikud vilksasid üle teeradade, ning otse keset ujumisbasseini oli ehitatud baar nii, et pukid oma polsterdatud peadega parajasti üle veepinna ulatusid. Milliseid narrusi ikka välja mõeldakse! Aiast pääses kohe randa, ja siin pidi Krustang omaks võtma, et niivõrd selget, põhjani läbipaistvat merevett oli ta varem vaid piltidel näinud. Liiv oli samuti sõre ja valge, aga seesugust leidus mujalgi. Vesi aga lausa kutsus sisse. Krustang võttis sandaalid jalast, kääris püksisääred põlvini üles ja sumas vette. Siis meenus, et ujumispükse polnudki Kanadast kaasa võtnud. Oli otsinud, aga hiljem ära unustanud. Teab kuhu need olid jäänud, polnud juba aastaid neid enam tarvitanud. Hotellis oli neid kindlasti müüa. Eks läheb ja ostab uued. Aga teab, mis nende eest küsitakse, kui juba tassi kohvi eest hingehinda võeti. Ei, mis see vesi siin siis ikka nii väga ära ei ole, hakkas miski Krustangis vigu otsima. Oli kunagi aastaid tagasi Atlandi ookeanis supelnud. Tõsi küll, vesi oli seal võrdlemisi hall ja sogane olnud, aga see-eest tegid murdlained asja huvitavaks. Jooksid sulle otsa nagu kari valgete sarvedega oinaid ja puksisid esimese valuga pikali ka tema, Krustangi, kes ju ometigi oli maadlusmatil see «juurtega kivi» olnud. Siin aga mingeid laineid polnud. Mõned kalad, peaosad teravad nagu süstlad, müksasid uudistavalt ta jalgu. Polnudki mere moodi. Rohkem suur akvaarium. Aga ei, ikka päris mõnus oli sedasi põlvist saadik vees seista, ja vaikne samuti. Kogu suur hotell oli nagu tardunud. Ükski mootorpaat ei põristanud nagu Kanada järvedel, isegi mingit purje ei paistnud silmapiiril. 

Vaikelu hotelli ümber ei kestnud aga kaua. Minnes rannast administratiivhoone juurde tagasi, nägi Krustang, et sinna olid vahepeal bussid ette sõitnud ja hulga uustulnukaid välja lasknud. Need siis pididki olema tšiili ärimehed, kelle tulekust Karla oli eelmisel õhtul kõnelnud. Mõnel olid ka naised ja lapsed kaasas. Krustang jäi tüki maa pealt vaatama, kuidas Treiberg neile vastu tõttas, naeratus näol, võõrkeelne mage vadin suus. Ühe tegelase ees laskus nagu liigendnuga klõpsti vinklisse. Küllap see pidi siis teistest tähtsam olema. Kekstu ikka mis kekstu, arvas Krustang. 

Viimaks märkas Treiberg ka Krustangit, tuli korraks ta juurde ja ütles: 

«Õhtul, kui hämaraks läheb, tuleb basseini ääres pidu. Ma soovitan sul seda oma toa rõdult pealt vaadata, siis näed, kuidas kõrgem klass elab. Mul nüüd kibekiire. Eks sa otsi ise enesele tegevust.» 

Või temal, Krustangil, seda vaadata tarvis oli. Ja otsigu enesele tegevust. Mida? Nojah, rannas võis veel täiendava ringkäigu teha seniks, kuni tšiili saksad end korda seadsid ja kõik üle võtsid. Nendest kavatses ta eemale hoiduda. Hakkavad teadagi igasuguseid asju pärima ja siis piinlik, kui keelest aru ei saa. Püksisääred ikka veel üles keeratud, sandaalid näpu vahel, kahlas ta rannavees hoonestikust eemale, kuni kohani, kus kõrge kivimuul vastu tuli ja tee sulges. Seal siis hotelli erarand ilmselt lõppes. Krustang hakkas korraks muulikive mööda üles ronima, kuid need olid libedad ja kubisesid pealegi krabidest, vaata et mõnd varvast sorgade vahele ei krabata. Tuli ettevaatlikult alla tagasi ja silmas alles nüüd maas tellistevirnu, tsellofaankatted nagu kondoomid ümber, ja samas olid ka tsemendikotid, mördikäru, tööriistad ja tagasihoidlik ladumisalgus. Muidugi, siia siis nähtavasti pidigi tulema see harjuskite tõrjevall. Jah, ega seda kuigi pikka tõesti tarvis ei läinud. Muul oli kaitseks mere poolt ja hotelli krohvmüür jäi sellele otse vastu, ainult mõne meetri laiune liivaseljandik nende vahel. See natuke siis vajaski kinnimüürimist, kah mul asi, millest rääkida. Hõivatud kutsealasest huvist, uudistas Krustang müürihakatust, paar alusrida seal oligi. Ei olnudki nii halvasti pandud. Krustang oli elus palju hullemat näinud. Ja aluspinna olid hoolikalt tasandanud, see oli siin pisut kaldus liivaluitel kindlasti omajagu tegemist nõudnud. Krustang vaatas tööplatsi veel siit ja sealt üle ning püüdis välja arvestada, mida ta ise selle otsa eest tükitöö alusel küsiks. Siis kuulis ta käänaku tagant, sealt, kus hotelli eravoli lõppes, hüüdeid ja pallihoope. Krustang pöördus paremale ja nägi kolme paljasjalgset pallitagujat. Küllap need müürimehed olidki. Pall oli valge, mustade täppidega võistluskera ja Krustang märkas kohe, et poistekolmik mõistis sellega oskuslikult ümber käia. Söödud olid teravad ja palli peatamise tehnika ajakohane. Krustang jäi huviga jälgima. 

Noorukid märkasid peatselt ka kiilaspäist meest ega jõudnud algul vist otsusele, kas see on hotellikülaline või mingi ülevaataja. Pinna sondeerimiseks söötis üks poistest lõpuks palli temale ja Krustang jäi hetkeks kahevahele, kas see käega kinni püüda või palja parema jalaga pareerida ja seejuures riskida, et võõras kohas varba ära taob. Ta otsustas siiski jalga kasutada ja see kukkus talle eneselegi ootamatult hästi välja. Täpiline kera sai tabamuse labajalaküljega ja kaldus kaares mängijate trio juurde tagasi, kus üks nendest selle pealöögiga vastu võttis. Seejuures kaldus pall rannaliivalt vette ja kui seda välja toodi, hakkas Krustangil poistekolmikuga mingi segakeelne jutt arenema. 

«Pele… Maradona… Beckenbauer…» ütles Krustang kordamööda mängijaile osutades, ja kui õnnestunud söödust veel vähe oli, siis osutusid need jalgpallisuuruste nimed kindlateks märksõnadeks, mis võõrale vanamehele omapoisina ukse avasid. Edasisest jutuajamisest läks keeleraskuste tõttu küll mõndagi kaduma, kuid Krustangile sai niipalju selgeks, et müüriladujad moodustasid ühtlasi kohaliku jalgpallimeeskonna tuumiku ja kasutasid töö vaheajal võimalust väikeseks treeninguks. Neil seisvat varsti (juba tuleval nädalal, kui Krustang õigesti aru sai) ees tähtis matš ühe mannermaa võistkonnaga. Nad teadsid, et hotelli oli parajasti hulk rahvast sisse tulnud ja seetõttu ei olnud esialgu karta, et kellelgi jätkuks mahti kontrollima tulla. Ega võõras kavatse ometigi señor Carlosele kaebama minna? 

Ei, señor Carlose väljakupoolel polnud Krustang sootukski mitte ja kui ta seda sõnade-märkide varal täie veenmisega kinnitada suutis, oli lõplik usaldus ilmselt saavutatud. Krustang andis omalt poolt mõista, et kui niiviisi töö juures palli taguda saab, on nad ju õnnega koos. Poisid aga vaidlesid vastu, et tegelikult see asi siiski ei klappivat, sest võistkonna ülejäänud liik med mängivat mariachi-bändis ja nende töö käib õhtuti. Nii ei tule koosmängust suuremat välja. Krustang ei ütelnud selle peale midagi, aga mõtles, et ilmaasjata need loodrid nurisevad. Mujal peavad asjaarmastajad pärast päris rasket päevatööd veel õhtuti harjutamiseks jaksu leidma. Pallimäng jäigi nüüd pooleli ja poisid, kelle tegelikeks nimedeks olid Esteban, Pedro ja Pablo, tulid tööjärje juurde tagasi. Kui Krustang ütles, et lubatagu ka temal paar kivi paigale panna, laideti see nõu esimese hooga maha, eks sellel tööl ole ikka oma kunst kah juures. Siis aga näitas Krustang, kuidas meistrimees kivi kivi peale paneb. Ta püüdis koguni seletada, et kõige kindlam on müür, kui seda kalasabamustriga üles laduda, nii ei jää üleronimiseks jalgadele mingit pidet. Ei, sellist müüri ei tahtnud tegijad üldsegi mitte ja Pablo seadis end koguni müürialgmele seisma ning ajas nagu ristilöödu või hernehirmutis käed laiali. Mis ta sellega näidata tahtis, seda Krustang ei mõistnud ja ega see tema asi polnudki. Olles oma respekti nüüd igakülgsellt maksma pannud, pöörduski ta minekule, olles enne välja uurinud, kus lähim pood asub. 

«Amigo!» hüüti talle järele. 

Jõuan mìna kõigile maailma loodritele amigo olla, mõtles Krustang, kellel polnud sõpru kunagi kuigi palju olnud, kuid ei ütelnud midagi. Siis käis ta poes – see asus peatee ääres, hotellist umbes poole kilomeetri kaugusel  – tuues sealt kaasa kandekotitäie õllepudeleid. Janu oli juba ammu kiusama kippunud ja igaüks teadis, et vesi oli Mehhikos joomiseks kõlbmatu, isegi jääkuupe ei tohtinud usaldada. Ja siis tuligi pikkamööda uus õhtu kätte. Õlleklaas käes, istus Krustang oma numbritoa rõdule ja vaatas mõnusa lõõgastustundega, kuidas tšiili saksad hakkasid oma olengule kogunema. Ujulat ümbritsevate puude ladvad olid seks puhuks illumineeritud vabaõhukroonlühtriteks, kuigi need süttisid hämaralt. Sellist poolmüstikat vist soovitigi ja laudadel olid pealegi küünlad, mille leegid hubisesid vaid vaevaltmärgatavalt, sest õhtu oli tuulevaikne. Kalipsoorkester mängis, papagoi kraaksatas sellele paaril korral vahele ja vandus siis alla. Mõned lauljad esitasid oma numbreid, kuid nendest ei pidanud Krustang, kõike seda nagu loožist jälgides, suuremat midagi. Huvitavam oli juba see temp, kus pidulised end tagurpidi looka koolutanult kepi alt läbi kõndisid, mida hoidjad üha madalamale lasksid. Ja tseremooniameistriks ning korraldajaks selle kõige juures oli ikka Treibergi Karla. Kõik laulusõnad näisid tal selged olevat ja kepi altki õõtsutas ta end madalamalt läbi kui teised, mis sellest, et isegi võltsitud pass talle ligemale kuuskümmend turjale ladus. Oskas end ikka ette ja taha vinklisse visata, kui vaja läks, ja Krustang oli sunnitud omaks võtma, et selle töö oli Karla viimsete knihvideni selgeks õppinud, kuigi see pidi küll see viimane amet olema, mis ühele õigele Eestimaa tõugu mehele passis. 

Või siis seesugused need tšiili ärimehed ongi, mõtiskles Krustang. Teab, mida nad müüvad – kas aina seda tšiili salpeetrit? Kuulitõukaja Maalstein oli esimese valuga Tšiilisse elama läinud, kuid siis Kanadasse tulnud. Muidugi polnud see mingi õige koht eestlasele elamiseks. Esimene maa, kus kommunist võimule valiti. Noh, see Allende või mis ta nimi oligi. Ja nüüd on neil jälle parempoolne diktaator. Selle nimi parajasti meelde ei tulnud. Paras neile, arvas Krustang. Kui üks rahvas nii loll on, et enesele kommunismi vabatahtlikult kraesse kutsub, eks tal ole siis parempoolset diktaatorit tarviski. 

Nii mõlgutas Krustang oma mõtteid ja rüüpas õlut, mida ta hindas kanada omast etemaks. Sellel näis olevat ka mingi lepitav ja leebeks tegev kõrvalmõju, sest varsti võttis Krustang omaks, et nii mitmeski mõttes oli see tšiili seltskond üsna meeldiv rahvas. Klaaside kristall kõlises kokku lüües kenasti, tantsiti taktis ja rütmis, mitte laaberdavalt ahvides nagu Ameerikas, ja kui aeg tuli, lõppes kõik ühekorraga nagu märguande peale. Inimesed jalutasid kergel sammul hämaratel aiateedel, jutuvadin vaid vaevu valjem kui tulles. Teistmoodi tõug kui eestlased, leidis Krustang. Eestlased jauraksid hommikuni välja, kipuksid rinda pistma ja kivi tõstma, kes teab mida kõike üle trumpama või põõsa varjus mõõtma. Ei noh, vahe oli ikka sees küll, jõudis Krustang otsusele. 

Ta läks rõdult tuppa, mis talle kuidagi omaseks ei muutunud, kruttis tükk aega televiisorit, kuid ei leidnud midagi, mis teda huvitas. Siis riietas ta end lahti ja heitis voodisse, aga und polnud niisama lihtsalt käepärast võtta. Ta mõtles müürimeestest jalgpallitagujaile rannaribal ja koos sellega meenusid talle ajad Torontos paarkümmend aastat tagasi, ilma et tal olnuks mingit erilist tahtmist neid meenutada. Kus nad kõik võisid nüüd ollagi: väravavaht Lähker, üsna väle vasakäär Siilivask, kellest kord uut Kassi ennustati, suurte kavatsustega organisaator Pindam. Eks nad olnud kõik kuskil Kanadas laiali, juba parajas keskeas mehed, võib-olla kiilakaks muutunud nagu temagi ja õllevatsad ees. Kõik oli otsa saanud ja ajutiseks jäänud – see õhin millega Pindami Sass plaane pidas ja «Estonia» jalgpallimeeskond Toronto idaosa väljakul ühes sisserändajate liigas vahelduva eduga mängima hakkas. Krustang oli tol ajal püüdnud eestlaste spordiseltsis maadlemise harrastust tasapisi elustada, aga et see üldsegi vedu ei võtnud, koondas ta huvi jalgpallile, mis oli alati olnud talle tähtsuselt teine meelissport. 

Siis oligi Pindami Sass kutsunud ta ühel päeval meeskonna vanema ametisse. Poisid ei võtvat treeningut tõsiselt, istuvat liiga tihti õllepoes. Tarvis oleks kedagi, kes korra majja paneks. Võib-olla tuleks Krustang kui juba vanem mees sellega toime? Ja poisid olidki teda omajagu respekteerinud, tema nappe, kuid otsekoheseid manitsusi kuulanud. Liigatabelis jäädi aga sellegipoolest kuhugi keskpaika. Siis oli Pindam ühel päeval kuulutanud, et niiviisi ainult eestlastega mängida on ajast ja arust, sedasi kaugele ei jõua. Tuleb teistest rahvustest täiendust sisse tuua, võtta eeskuju näiteks «Croatiast», kus juba pooled mängijad sakslased või poolakad. Mis muud kui mõni tuus oma poole üle meelitada. Väikest kompensatsiooni oli võimalik maksta, sest pealtvaatajailt võeti piletiraha ja uustulnukaist huvilised tribüüni täiesti tühjaks ei jätnud. Krustang oli sellisele segunemisele vastu, ja kui Pindami Sass sellest hoolimata ühe jugoslaavlasest kesktormajaga kaubad kokku lõi, ütles Krustang: 

«Mis «Estonia» see enam on, niiviisi slaavlastega kahas. Sina võtaksid viimaks veel kuskilt mõne venelasegi mängu?» 

«Igatahes,» oli Pindam vastanud. «Kui see peaks «Estoniale» kasuks tulema, siis igal ajal.» 

«Siis võite seda ilma minuta teha,» oli Krustang ütelnud ja oma teed läinud. Selline mees ta juba kord oli, kaubelda temaga ei saanud. Võistkond oli sellegipoolest mõne aja pärast laiali läinud ja tagantjärele sellele mõeldes tundis Krustang end pisut süüdlasena. Mitme rahvuse segameeskonnad olid ju vahepeal täiesti üldiseks muutunud. Aina müüdi ja osteti mehi, ja keegi ei pidanud seda iseäralikuks, isegi Krustang mitte. Ta oli üldse muutunud sallivamaks, kuigi ta muutumised käisid pika moega ja maakera veeres nendest vägisi kaugele ette. Siis hakkas temas pikkamööda idanema üks teine mõte, mis vajas und, ja see tuligi. 

 

 

«Täna saate päeva vabaks,» ütles Krustang järgmisel hommikul müüripoistele, kes parajasti ei mänginud palli ega ladunud ka telliseid, vaid vedelesid niisama tööjärje juures kükakil. «Ajage oma kambamehed, need muusikandid või serenaadilauljad maast lahti ja tehke kas või õhtuni üheskoos trenni. Mina teen täna teie eest «’poo1 

Poisid ei saanud sellest kaubast a’gul kuigi histi aru. Amigo ajas ilmselt segast naljajuttu, sest kes neile siis vahelejäetud tööpäeva eest palka maksab.

«Küll mina selle asja Karlosega jutti ajan,» kinnitas Krustang, kuid tal tuli tükk aega kogu oma sõnavara ning žestid käiku panna, et mehhiklasi selles veenda. Siis vaidlesid mehed omavahel nagu pureldes, aga sead- sid end siiski minekule. Enne püüdsid veel mingeid: juhtnööre anda, mida aga Krustang kuulda ei võtnud. Nende minek toimus nagu kuidagi kahevahel olles, lo0- detud roõmu selle üle märgata ei olnud. Mine tea, kas neil tegelikult võistkonda oligi, mis kokkuharjutamist vajas. Olid ehk niisama hoobelnud ja Krustangi väik- selt kureks võtnud. Aga ta ei hoolinud sellest palju, sest tõtt-öelda olid tal enesel peopesad jälle korraks tellis- kivide järele sügelema hakanud. 

Ja siis näitas ta, kuidas üks tõeline eesti meistrimees müüritööd teeb. Õieti tal küll seda kellelegi näidata polnudki. Supelsaksad jalutasid rannajoonel, aga pöördusid tagasi niipea, kui märkasid eemalt jässakat meest palava päikese all ränkamoodi tööd lõhkuvat. Mine tea, mida see hull seal müttas. Üks valge pika noka ning peenikeste koibadega lind vaatas moni aeg pea viltu ta tegemisi pealt ja lonkis siis minema. See oli küll nagu pisut kure vurhvi. 

 

Krustang segas vahepeal uue laari mörti valmis, ladus, loodis ja mõõtis. Tegi ka väikese lõunapausi, nagu kord ja kohus, pesi merevees käed puhtaks ja võttis kandekotist einet. Eesti leib ja poola vorst, ehkki mõlemad Kanadas valmistatud, oli tahe ning äraproovitud kõhutäide, ja allaloputuseks rüüpas ta mehhiko õlut peale. Siis hakkas ta jälle tööd rabama, aeg läks hiilides edasi ja järsku märkas Krustang üllatunult, et vall oli juba peaaegu valmis. Veel paar-kolm rida pruune telliseid otsa laduda, ja oligi hotelliaeda ümbritseva krohvmüüriga ühekõrgune. Hoogu sattunult ei tundnud ta mingit väsimust, kuigi õhtu oli kiiresti kätte jõudmas. Polnud enam mingit motet tööd pooleli jätta. Midagi oli aga jalgade alla tarvis, muidu enam hästi ei ulatunud. Paar tsemendikotti olid õnneks veel puutumata. Ta lohistas need müüri äärde, astus otsa ja viis nii oma töö lõpule. Siis oli juba hämarik käes ja rand inimestest tühi. Krustang kooris end alasti ning mõnules tükk aega tüünes meres. Nüüd oli tal tõesti hea olla. Nüüd ta tundis, et oli selle supluse igakülgselt ära teeninud. Homme alles seistakse üllatuse ees, mōtles ta võidurõõmsalt ja koges vaid veidi hiljem, et sellega ühenduses võib ka mõningaid probleeme tekkida. Ent siis oli ta juba oma numbritoas voodis pikali ja uni lükkas kõik mured uuele hommikule edasi. 

Ajal, millal Mihkel Krustang oma töövõidust veel välja puhkas, olid juba hakanud liikuma jõud, mis kaldusid seda pigem töökaotuseks liigitama. Kahtlemata oli see sõna tõsises mõttes töökaotus Estebanile, Pedrole ja Pablole. Kohusetruult olid nad hommikul randa läinud, et kombekohaselt jälle mõned kivid paigale panna, võib-olla koguni lootes, et kummaline võõras neile uue vaba päeva annab, aga nad ei pääsenud teiselt pool tulles üldse enam oma tööjärje juurde. Kõrge, täiesti üleronimatu müür oli ees. Nende enda müür, mille ülesladumiseks nad olid kuuajalise kauba teinud koos kõigi kavatsustega seda pikendada nii kaua kui vähegi andis. Omavahel erutatult kõneldes läksid nad ringiga tagasi, sisenesid peasissekäigust hotelli, leidsid mänedžeri fuajeest ja seletasid ärevalt, mis vahepeal oli juhtunud. Tol võõral mehel polnud küll vist aimugi, et Mehhikos on vähe tööd ja seda tuleb äärmise hoolega hoida. Nemad on nüüd paugupealt töötatöölisteks tehtud, aga kuu aja palga ladugu señor Carlos neile kohe peesopealt peo peale, kui tõsist pahandust ei taha. 

Treibergi Karla rahustas poisid maha ja ütles, et tulgu nii paari tunni pärast tagasi, sest tšiili külalised hakkavad parajasti hotellist lahkuma ja ta peab nad seisusekohaselt teele saatma. Siis läheb ise vaatama ja pärast teevad arved klaariks. 

Tšiili seltskond lahkus ja jättis suure valge hotelli jälle hooajaeelsesse roidunud letargiasse. Treibergi Karla helistas Krustangile ja kui numbritoast ei vastatud, kõndis ta kohe randa ning leidis otsitava sealt eest oma kätetööd imetlemas. Treibergi nähes tundis Krustang väikest piinlikkust oma edevuse üle, mida teine vististi oli märganud, ja ütles: 

«Kohendasin siin veel pisut. Näe, telliseid jäi terve hulk üle. Tööriistad on kadunud. Poisid võtsid vist kaasa.» 

«Mis nad neist enam siin peavad… Oli sul siis nüüd sellist tempu tarvis teha?» 

«Soovitasid ju, et ma otsigu ise enesele tegevust.» 

«Targemat siis teha ei leidnud… Ja kohe kolme mehe eest.» 

«Eks see ole vana harjumuse asi,» ütles Krustang, ja Treiberg lisas: 

«Kui arvad, et need sellid sulle selle eest aitäh ütlema tulevad, siis eksid küll rängasti.» 

«Eks see ole samuti tuttav tunne.» 

«Ma ei teagi nüüd, kuidas sulle selle eest maksta,» sondeeris Treiberg. «Hotellil oma kord ja raamatupidamine. Karman peaks homme tagasi olema. Küll me siis katsume kuidagi kompenseerida.» 

«Ei taha ma midagi sinult ega Karmanilt. Poistele tuleb sul aga küll maksta.» 

«Seda muidugi,» ütles Treiberg. «Saavad selle eest raha, et ise pole lillegi liigutanud.» 

«Ega säherdune asi ei peaks sullegi päris võõras olema,» muutus Krustang nüüd isiklikuks ja nautis Treibergi virilat ilmet. Nad kõndisid koos rannast lahkudes mõnda aega sõnatult ja siis ütles Krustang: 

«Mõtlesin juba täna Kanadasse tagasi lennata.» 

«Nonoh, nii järsku siis? Kas sulle siin ei meeldi?» 

«Mitte just seda, aga eks ole ära nähtud… mis seal enam ikka.  Kodus kah väike elamine ja koer kosti peal. Kauaks ta sedasi. Ainult et see lennupileti asi vajab klaarimist. Teab kas lennukis ruumi ongi?» 

«Seda saab ju järele küsida. Telefon sul toas otse voodi kõrval.» 

«Jah, aga…» kohmitses Krustang. «Ma ei tea neid numbreid ja keelega kah häda. Saavad viimaks valesti mis seal aru.» 

«Nii et sokutatakse äkki «Aerofloti» lennukisse… » naeris Treiberg, ja rahustas: 

«Ära muretse, see on kukepea joonde seada.» 

«Sa siis võtad selle asja oma peale?» 

«Kui ma sind vanasti hädasse ei jätnud, miks siis nüüdki,» ütles Treiberg, ja käes oli tema kord Krustangi näoilmet nautida. 

Nagu selgus, leidus pärastlõunal Cozumelist Mexico Citysse minevas lennukis ruumi küllaldaselt, kuigi see tähendas sealt Torontosse lendamisel öö peale jäämist. Krustangile see suuremat tuska ei tekitanud. Saaks ainult minema. Tassiski oma kastkohvri aegsasti fuajeesse, kuigi sellisteks asjadeks oli muidugi oma personal olemas. Hakka nendega õiendama. Enne ärasõitu tuli tal aga siiski veel õiendamist nendega, kelle näol ta oli Mehhiko töötute arvu üleöö kolme võrra suurendanud. Nad juhtusid parajasti tulema hotelli kontorist ja Krustang küsis, kas neile töötasu ikka korralikult välja maksti. 

«Jah, aga see on väga väike raha,» ütles hapult Esteban, kuigi see võis ka Pablo või Pedro olla, sest Krustang ei mäletanud enam, kes oli kes. Ja kõik kolm poissi vaatasid talle otsa sellise näoga, nagu teinuks ta neile pahandust, jättes võib-olla midagi võlgugi. Siis kutsusid nad Krustangi kõrvale ja hakkasid midagi keerulisemat seletama. Nagu tundus, taheti talle selgeks teha, et olevat müüri sootuks valesti üles ladunud. Noh, kurat, see veel puudus! Ei, oodaku, oodaku. See tähendab, et ta tegi sellise müüri nagu señor Carlos tahtis, mitte seesuguse, kui nemad olid kavatsenud. Nemad tahtsid müürisse ristimustri sisse põimida. 

Krustang teadis muidugi, kui tähtsat rolli siinse rahva elus katoliku usk mängis, kuid ega see siis lõppeks mingi kirikumüür polnud. Poisid aga seletasid, et põhjus polnud sedapuhku mitte usuline, vaid rohkem ühiskondlik. Nende kaasmaalastest kaubapakkujad oleksid siis saanud auke ristimustris just nagu trepiastmetena kasutada ja suhteliselt kerge vaevaga üle müüri käia. Nii olnud neil juba kokku räägitud ja seda püüdnud ka Pablo Krustangile selgeks teha tookord käsi laiali laotades, kui meister kalasabamustrilisest müürist rääkis. Nemad olevat nüüd jäänud oma ühiskonna ees petisteks ja valelikeks. Oo, see pole põrmugi kerge koorem hingel. 

Krustang jäi mõttesse ja ka tema tundis end järsku pisut süüdlasena. Igasugustest kaubitsejatest, kellega tuli tülikalt tingida, kui tahtsid, et nad sind lausa ei kooriks, ta suuremat ei pidanud. Aga samuti ei soovinud ta seda, et kogu see asi tema tõttu just Treibergi Karlale nii meelepäraselt välja kukkus. Krustang võttis põuetaskust rahakoti ja pistis igale poisile kümnedollarise pihku. See toiming näis mõlema poole hingekoormat märgatavalt kergendavat. Ja siis, kui saabus aeg, et lennuväljale minevasse taksosse istuda, jooksis viimsel hetkel kohale portjee ning hüüdis: 

«Sombrero… Sombrero!»  

Tal oli peos mehhiko kübar, mille Krustang meelega oli numbrituppa maha jätnud. Krustangi tähelepanu ei hõivanud aga sel hetkel mitte võõra tegumoega peakate, vaid eriline üleolevalt pilkeline muigerõngas Treibergi Karla suu ümber. See tundus talle millegipärast Kaval-Antsu irvena Vanapaganale. Krustang võttis portjeelt kübara ja vajutas selle kiire liigutusega Karlale pähe. Sombreero oli uuele omanikule kaugelt liiga suur ja langes üle silmade. Nii ei näinudki ta vanale rännukaaslasele järele lehvitada, kui auto hotelliväravast välja sõitis. 

 

Washington, D. C. 1989