Rannamõisa kasvuhoone

Augustas Serapinasele meeldib hulkuda piki meie mõistes mehisheinsaarlikke Leedu maastikke ja korjata sealt üles märkamatuks jäänud elulugude lugusid. Tihti on need nn väikestest inimestest või vähemalt püüdlikest kodanikest, kes jäävad alla keskklassistumisele või muudele majanduslikele protsessidele.

Näiteks viimasel Veneetsia kunstibiennaalil esitles Augustas teost, mis koosnes Ignalina endise tuumajaama müürikividest, mis ta oli palunud uueks installatsiooniks laduda kolmel kohalikul poisil. Selle ja paljude teiste projektidega näitab ta oma südamlikku poolehoidu nii hapramate kaaskodanike kui ka ootamatu loomingulisuse vastu.

Kunstihoone galerii näitusele on ta toonud Tallinna lähedasest Rannamõisa suvilakooperatiivist maha jäänud kasvuhoone. Nõukaaegse eluolu A-st ja O-st on alles jäänud haledavõidu vare, mis galeriisse tooduna ja n-ö poodiumile asetatuna muutub justkui omamoodi monumendiks inimestele, kes selle ümber kunagi oma elulugusid punusid.