2222

Teose alus on sarnaselt Peet Vallaku novelliga unenägu, et on olemas koht, kus mina saab olemisega üheks. Kui Ilmar Külveti novelli tegelasele ostetakse edasi-tagasi lennupilet Kariibi mere paradiisisaarele tema eest ära, siis kuidas leida üles tundmatu saar, mis asub maal, kus on väidetavalt 2222 saart? Unenäopüüdja võtab uiskude ja paadiga varustatuna saared ükshaaval ette, sattudes esmalt Donquixote [sic] saarele Tammemäe järves. 

Hanna lisab: „Aga kui teed jälle sulavad ega kanna enam, läheb ehk teinekord vaja kellegi abi, kes viiks paadiga ühest kohast teise. Olen siis mõelnud, et mida neile inimestele öelda, et mis on minu motivatsioon nõnda mööda saari käia. Kas öeldagi nii, nagu on? Et otsin oma unenägu mööda saari taga, et see unenägu on ühel saarel 2222-st? Seda mõtet mõlgutades jõudsin järeldusele, et seni, kuni ma ei ole unenägu leidnud, on see alati just käesoleval, hetkel külastust ootaval saarel. Seni, kuni ma pole teada saanud, et see pole seal. Nõnda mõeldes ei ole see koht, kuhu üritan jõuda, kuskil abstraktses, teadmata tulevikus, vaid alati siin ja praegu. Ma üritan küll kuskile jõuda, aga samal ajal olen ma juba siin. Kiiret pole.“