Korvitegija Siimu õnn

Mullu tegi Siim lusikaid ja kulpe: lusika- ja kulbitöö on raske töö. Vanad näpud värisevad nuga hoides ja silm ei leia enam õiget mõõtu. Viis aastat on ta lusikate ja kulpidega laatadel käinud, mullune laat jäi viimaseks. 

Vankrikere valendavat kaupa täis, nii seisis ta laadal kaupmeeste reas, oodates ostjaid. Ja ostjad ilmusid ta vankri juurde, sorisid mõtlikult kaupa, vaatasid iga lusikat ja kurikat, viibutasid neid käes. Nad leidsid vankrist suuri kulpe, vaatasid neid nii ja teisiti ja naeratasid endamisi. Kes ostab nii suuri kulpe? Ja nad ütlesid Siimule sõbralikult: 

»Suur! Muidu hea töö, aga suur! Ja mis niisugune maksab?« 

Nad ehmusid Siimu hinda kuuldes, pidasid seda verehinnaks. Ent Siimul polnud võimalik oma kulpi odavasti anda: see polnud tehases tehtud, vaid käsitsi. Kaks päeva oli vana Siim selle kallal nukitsenud. 

Ei ostnud keegi neid kulpe, ostjad pidasid neid suurteks ja kalliteks. Siim viis nad kõik laadalt tagasi koju, meel nukker, tuul sasimas ta halle juukseid. Ta sai vaid mõnest lusikast ja kurikast lahti, ent kulpe ei ostnud keegi. Ta ei suutnud teistega võistelda, – tema töö oli konarlik ja kallis töö, nuga polnud enam osanud puud siledaks voolida. 

Ta kambrinurk kuhjus müümata kaupa täis, sinna see jäigi vedelema. Ja Siim ei läinudki enam kirvega metsa kulbi- ja lusikapuid tooma: ta tahtis hakata korvimeistriks. 

Ja polegi see kulbi- ja lusikatöö kiiduväärt töö: ta toob aina tüli ja pahandust majja. Sageli trambitakse Siimu ukse taga jalgu puhtaks ja sisse vajub suur mehemürakas, püss rihmaga seljas, labakindad käes. Ja teretab: »Tere hommikust, Siim!« 

Siimul vaid tarvitseb näha läikivaid püssiraudu, ja kohe ta teab, kes on tulnud ja kust tulnud. 

»Istu,« ütleb ta siis hääle värisedes, tooli nurgast välja nihutades. Ja tulija vajub raskelt selle õlgpõhjale, ladudes labakindad ristamisi põlvele; ta lausub üsna sõbralikult: 

»Külm on väljas, kolmkümmend pügalat. Küllap nüüd lüüakse külma süda lõhki ja hakkab kevadele minema…« 

Ütleb nii, aga endal silmad piiluvad seejuures vargsi toanurkadesse, otsides sealt nagu midagi kahtlast. Ning ta ütleb: 

»Astusin pilguks sisse… oli asjagi…«  

Ta vaatab suurt veeloiku oma tooli all, mis lume sulades saapailt nirisenud; siis alles leiab ta õige mõtteniidi ja jätkab: 

»Olen sinuga surmani kimpus, vanamees. Sa istud mul nagu tõbi kaelas, – surm ei näe sind ka ära koristada! Metsas on mul jälle vargad käinud, paar kaske ja saart maha raiutud! Juhtusin eile kändudele peale, – ei ole ilus, kui nõnda võetakse! Mets on kõik värskeid kände ja oksi täis! Metsaülem jookseb mulle kallale ja kisendab: »Kus su silmad ja kõrvad on, kui sa tähele ei pane, mis metsas tehakse? Lase varas maha, lase samasse paika, mitte koergi ei haugu tagantjärele!« – Vaatasin enne mitu korda neid kaski ja mõtlesin: »Küllap nad ükskord vana Siimu nahka lähevad, varem või hiljem,« ja nii ma nagu sõnatasingi need kased ära« 

Siimu süda peksab hirmust ja ta põsed hakkavad punetama. Kuid ta hall kogu ajab end metsavahi ette sirgu ja hüüab: 

»Mis juttu sa ajad, Mihkel? Sa teed mu vargaks, minu vana inimese! Kes käis sul metsas vargil! Mina? Mina?« 

Veider on see Siimu teeseldud ärevus ja viha, sest ta voodi alla on peidetud hunnik värskeid kulbipuid, kõik värskeist varastatud kaskedest. Ja metsavaht lööb vaibaveere jalaga üles ja irvitab: 

»Aga need? Aga ütle, mis puud sul need seal voodi all vedelevad?« 

Siim vaikib, otsib vastust, haarab nagu õlekõrrest kinni ja hüüab: 

»Kes lubas sind tulla minu majja nuhkima, ütle? See on, Mihkel, omavoli! Ma ei luba sind siin oma elumajas nuhkida, seaduse nimel! Ma ei ole varas!« 

Ja ta koputab halli habeme värisedes erutatult oma paljale rinnale.

Metsavaht tõmbab kulmu kipra. 

»Olen sinuga kimpus, surmani kimpus,« seletab ta uuesti Siimule. »Aga… ega mul midagi selle vastu ei ole, kui sa tasapisi võtaksid, ainult kännud mata iga kord ilusti kinni ja hävita oksad-ladvad… Tee puhas töö ja lase jalga… »

 Ja nii nihkub asi leppimisele, Siimu silmisse ilmub pisaraid, ta patsutab sõbralikult metsavahile õlale, heldinud ja tänulik, andes tõotuse, et ta ei lähe enam iialgi metsa vargile. Ta annab küll tõotuse, kuid läheb siiski. Häda sunnib, sest mis muud tööd suudab vana inimene veel teha, – häda sunnib. Ja mõne aja pärast ilmub metsavaht jälle sinna, püss rihmaga seljas, labakindad käes. Ja algab jälle oma harilikku juttu: 

»Olen sinuga surmani kimpus, vanamees. Istud mul nagu tõbi kaelas, – ei märka sind ka surm kord ära koristada! «

Kuid nüüd jäid kõverad kased ja saared rahule: Siim oli hakanud korvimeistriks. Ta oli vanul päevil katsetanud mitmeid töid, kuid korvitöö jääb tal kindlasti viimaseks. See ongi raukade viimane töö: äpardub see, siis on kõik otsas. Siis jäävad järele vaid kaks suurt soonelist kätt – kerjamiseks. 

 

Tuul veeretas halle laineid Tahkuranda, vedas raskelt sügispilvi merelt maale. Männid liivaseljakul pöörlesid ja murdsid oma käbiseid oksi, maja muldril aga istus Siim ja tegi korve. Ta käed käisid kärmesti, sest oli kibe korviostu hooaeg: kartuliväljad ootasid töölisi. Iga päev käis Siimu juures korvitahtjaid, ja valmis korv võeti kohe kaasa, isegi poolikule maksti käsiraha ette. 

Kord lähenes Siimu majakesele mees, kes polnud korviostja. Ta tuli otsejoones rannast ega otsinud teedki, tuul ajas teda tagant nagu rasket rahepilve. See oli võhivõõras mees ja Tahkurannas kõigile tundmatu; ta kandis seljas noateritamisekäia – niisiis rändtööline. 

Ta tuli Siimu maja ette ja istus muldrikivile. Nägu pooleldi kõrvale pööratud, varjas ta end nagu mõni kahtlane varas, kes kardab jälitajaid. 

»Mis sa hulgud siin rannas?« ürises talle Siim kahtlustades.

Mis sa siin käid ja mis sa siit otsid? Kes sul maal laseb nuge teritada, kui igas talus on oma käi ja luisud. Sa vist oled küll mõni hulgus, jooksik?« 

»Ei see ega teine,« vastas võõras mees Siimule.» Kuid anna mulle pisut süüa. Küll ma siis ütlen, kes ma olen.« 

Aga Siimu suu tõmbus tõrksalt viltu ja ta näitas käega eemale küla poole.

»Seal antakse sulle süüa,« urises ta vastu tahtmist.» Seal on küllusesarved aitades ja seal seda ei tuntagi, kui kõhutäis talust välja viiakse. Mina olen kehv inimene, mina ise elan peost suhu… « 

Ja Siim ei andnudki võõrale mehele süüa, sest tal polnud ei põldu ega maad, millelt oleks võinud saaki lõigata. Iga suutäie kandis ta küür külast koju, – seepärast on õigem, kui võõras läheb ise oma kõhutäie pärast külla. 

Kuid võõras mees ei läinud siiski külla, vaid tarvitas omavoli. Ta tuhnis keelust hoolimata Siimu hurtsiku põhjalikult läbi ja sõi kõik ära, mis süüa andis. Toppis oma piipugi Siimu tubakat ja lõikas korvimalgast uue reisikepi. Tasuks selle eest teritas ta Siimu vana hambulise noa. 

»Kuigi päike juba mere taga, ei jää ma siiski su juurde öömajale, – sa oled see viimane koi ja ihnus.«

Ta tõstis oma raske käia selga ja ohkas raskesti: tal oli ees pikk ja võõras tee. 

»Ma rändan ringi ümber riigi,« seletas ta Siimule. »Ma käin läbi iga sentimeetri pikast piirist. Iga maanina, kaldakääru, lahe äärde jätan ma oma jäljed. Igale saarele, ka kõige väiksemale, teen ma ringi ümber. Ma ei jäta ühtki sammu riigi piiriribast käimata – sest siis oleksin ma kõik kaotanud… Sa vist arvad, et olen hull. Kuid nii ringi ümber riigipiiride käies saavutan ma oma elu suurima õnne.« 

Ta haaras Siimu käe pihku ja silmitses seda tükk aega uurivalt. Ta vedas tähendusrikkalt pika joone üle ta konarliku peopesa ja tegi selle keskpaika risti. »Korvitöö jätab su varsti nälga,« ütles ta ennustavalt, »Varsti tuleb siia valda uus võistleja ja su korve ei osta enam keegi. Sa käid asjata laatadel, aga tood kõik koormad ja kandamid tagasi koju. Ütlen sulle: mine Pärnu, õnn ootab sind Pärnu sillal.« 

Ja siis lahkus rändaja, käi seljas, pikemalt oma ennustust selgitamata. Ta pöördus õgujoones kaldale ja hakkas seda mööda põhja poole minema, et ei jääks ükski jalatäis riigipiiri käimata. Sealt võttis ta vanad jäljed kinni ja ruttas siis Pärnu poole, kummargil käia all. 

Kuid see kõik oli nagu unenägu, see kõik: rändaja, käi, õnneennustus. Pea hütikese muldril – nii lebas Siim sügispäikese paistel, käes värske korvisang. Ja kui ta virgus, rabasid ehmunud silmad rannariba: seal sammub ehk võõras rändaja, käi seljas, tehes pikka rännakut päripäeva ümber riigi. 

Veider oli see põgus nägemus, kuid veel veidram oli mõte – käia päripäeva ümber riigi. Ja kolm korda veidram oli see, et võõras mees aasta pärast siia tagasi tuli, tehes nüüd ringi ümber riigipiiride – vastupäeva…

Ta tuli jälle Siimu juurde, käi seljas, ja nõudis süüa ja tubakat. Kuid Siimu majas valitses suur puudus, sest korviostu hooaeg polnud veel saabunud. 

Nüüd käib rändur vastupäeva, et leida veelgi suuremat õnne. Rännaku lõpetanud, ei tule ta enam iialgi tagasi, sest pole kolmandat suunda ümber riigipiiri käimiseks. 

Mees oli kuri, teada saades, et Siim pole käinud Pärnu sillal. 

»Su õnn ootab sind seal, ütlen sulle teist ja viimast korda!« 

Ei leidnud nüüd Siim enam kusagilt rahu. Ja kui valda ilmus tõepoolest teine korvitegija, kelle korve peeti paremaks, otsustas Siim minna selle ränduri õpetuse järgi Pärnu sillale. 

Sest viimane töö on see korvitöögi, toob samuti pahandusi majja ja metsavaht Mihkli kaela. Püssi rihmaga seljas, samblakarva rohelised riided seljas – nii ilmub ta metsas äkki ja  ootamata nähtavale: Siimul on parajasti suur kandam ilusaid juuri üles kistud, maa puude vahel nagu sigadest segamini küntud, – ja lõksus! Ta seisab ähvardaval ilmel metsavarga ees, kaigas käes.

»Jälle sa, varganägu, siin, Siim!« hüüab ta vihaselt. »Varem varastasid sa puid maa pealt, nüüd varastad maa alt. Tõmban sulle selle kaikaga, kui sa mu metsa rahule ei jäta!… Tee, et sa siit ruttu kaod!« 

Ei jäänudki midagi paremat järele, tuli minekut teha ja jätta juured metsa metsavahi kätte. Või teinekord juhtub metsavaht veel halvemal ajal jaole: juurtekimp juba seljas, astub Siim mööda rääsikut edasi, mõeldes, et siin teda metsavaht ei näe. Läheb vargsi ja tasa, ükski oks ei murdu jalgade all. Ent äkki hüüded: 

»Stopp! Pea! Mis sa kannad seal, varas?« 

Juurtekimp kukub seljast maha, nahk lööb kuumaks, meel tuhmub hetkeks. Hirmunud silmad ei näe muud kui rohelist mehetompu kuskil puude vahel, kaks suurt musta silma vihast vilamas. Alles viimasel hetkel ta taipab: nüüd muudkui jalgadele tuld! 

Ja annabki tuld… 

Kogu mets on nagu täis seda vihast metsavahti, seda pahurat Mihklit. Samblakarva rohelised riided seljas, kaheraudne püss rihmapidi üle õla. Ja õnn veel, et Mihkel on siiski kuldaväärt mees: ta juhtub küll metsas jaole, ähvardab ja vannub, kuid asjale käiku siiski ei anna. Ta kannatab vaikselt kõik Siimu vargused, sest nad mõlemad on emade poolt pisut sugulased. 

Asi jääb küll alati soiku ja ainult kahe mehe teada, kuid Siimu südant vaevab ta siiski: olla varas ja kanda varga nime!… 

Läheks tõepoolest Pärnu, leiaks sillalt oma õnne, nagu unenägu kaks korda ennustanud, vabaneks sellest vastumeelsest korvitööst… 

Ja Siimu süda ei jäänud rahule, mees võttis ette selle pika käigu. Ta läks samuti mööda randa linna poole, nagu noateritaja unenäos, sest paremat ja otsemat teed Tahkuranna ja linna vahel polnud olemas. 

Oli tööpäeva varahommik, kui Siim kohale jõudis. Tänaval töötas vaid mõni üksik kojamees, libistades luuda üle kivide.Idataevas aga lõõmas verev koit, külm sügispäike algas sealt madalat rännakut lookjoones üle nurka sügismaa. 

Siim suundus otsekohe sillale, mis loksus tasa vee peal, allapidi kumeras. Keskel rüseles salk mehi edasi-tagasi: seal oli nähtavasti midagi juhtunud… 

»Ahaa!« mõtles Siim südame värisedes. »Olen tulnud just parajal ajal.« 

Ta ruttas silla keskele, kuid pettus siiski. Seal vinnati sillaklappi kõrvale, et läbi lasta pikka lotjaderida, mis tuli tellisekoormatega, libises mööda jõge allapoole. 

Siim toetus käsipuule ja ootas. Ta vaatas mõtlikult lähenevaid lotje, mida väike vedurlaev pingutades tiris. Mis peaks küll täna siin sillal juhtuma ja millist õnne toovad talle need laia vee raudsed vankrid? Nad olid peaaegu ääreni vette vajunud, ja üksik mees seisis tüüri juures, pilk mõõtis avatud sillasilma. 

Juba algas sõim ja askeldus, sillavaht sõimas lodjajuhti, kes pidi laskma oma lodja vastu silda. Nüüd juhtub ometi midagi: murdub sild või lendab lodi kummuli?… 

Siim vaatas hinge kinni pidades neid lähenevaid laevu, milledest esimesed hakkasid juba sillasilmast läbi jõudma. Ta pilgud ahmisid vähimatki liigutust, kõrvad püüdsid kinni vähimagi hääle. 

Ometi ei juhtunud midagi – kõik lodjad pääsesid õnnelikult sillasilmast läbi. Juba hakkasid vinnarattad tirisema… ning klapp lasti tagasi oma õigele kohale…

Lodjad läinud! Sillaklapp omal kohal! Sillavalvurid jälle lahkunud, ja ometi ei juhtunud midagi! 

Siim jäi üksi sillale, pettunud pilgul seirates lotjade ahelikku, mida vedurlaev muuli poole tassis. Päike nihkus juba metsa kohalt kõrgemale, kuid täna nagu eriti pikkamisi ja jõuetult. Juba sõitis mõni maamees oma uue puuvankriga üle silla, juba ilmus jalakäijaid. Kuid midagi ei juhtunud, ei midagi! Pettunult käis Siim silla ühest otsast teise, käed taskus, pilgud ärevad ja otsivad, keegi ei lausunud talle ei head ega kurja. 

Vilkad pilved ülal pea kohal jätkasid oma pikka rännakut, tornis lõi kell nagu vaskpann, osutid mõõtsid naksukaupa aja jaamavahesid. 

Keskpäevaks hakkas Siim juba rahunema, sest ärevus ja hirm tundusid asjatuina: kui õnn saabub – saabub ikkagi! Ta käis nagu valvur arsenali ees – ikka silla ühest otsast teise. Või jälle rullis oma söögipaki taskust välja: liha ühes, leib teises käes, tõstis ta neid kordamisi näljase suu juurde. Ja seejuures vilksatas tal meelde metsavaht Mihkel, head kandamid mahajäetud juuri…

Keskpäeval saavutas päike oma haripunkti ja hakkas laskuma. Varjud pikenesid, saabus õhtu. Ent kui oli möödunud pikk ja igav päev, – mis oli juhtunud selle pika ja igava aja jooksul? Ainult üks maanaine komistas sillal ja väänas jala, mõni maahobune laristas nõtkuvast sillaklapist üle sõites, ja võeti kinni taskuvaras, keda kaua oli otsitud. 

Siim kõndis pimedani sillal ja ootas oma õnne… Ja alles hilisõhtul lahkus ta sealt, ööbides ühes vanas laevakeres talisadama lõpus. 

Aovalgel oli ta juba jälle jalul, – ta ei lonkinud pettunult tagasi Tahkuranda, vaid suundus uuesti sillale. Ühe päeva vaatab ta veel, ja kui ka siis ei saabu ennustatud õnn, loobub ta lõplikult sellest veidrast mõttest. 

Uus päev algas sarnasena eilsega: aeg nihkus väga kiuslikult ja igavalt õhtule. Ja mida lähemale jõudis õhtu, seda kurvemaks muutus vana Siim. Ei mingit õnne! Kõik vaid pettus! 

Öö saabudes tegi Siim oma viimaseid nukraid käike silla ühest otsast teise. Homme ei tule ta siia enam tagasi, vaid asub varakult koduteele. Kaks pikka tööpäeva on tal asjatult sillal marssides möödunud. 

Ta käed olid sügaval kuuetaskus, ta pilgud püsisid mõtlikult jõe pigimustal pinnal. Ja siis kuulis ta enda selja taga hüüdu: »Seisa, vanamees!« 

Ta ees peatus pikk sillavalvur, hallid riided seljas, lodumüts peas. 

Ta küsis: 

»Mis sa hulgud siin sillal edasi-tagasi, külavana? Hulgud juba kaks päeva järgemööda, mis sul arus on? Seleta!« 

Ta haaras Siimu randmest kinni, sest Siim tahtis põgeneda, kartes, et lõpuks võib sellest sillaloost tulla halbu sekeldusi. 

Mis mõistiski Siim talle muud seletada, tundes oma rannet pika mehe sõrmepihtade vahel, – ta kõneles tõtt! Ja oli hea, et kõneles tõtt, sest valvur muutus leebemaks ja vabastas Siimu käe. Ta hall väike nägu tõmbus hämaruses naerule ja ta patsutas kahetsevalt Siimu õlale. 

»Ei, sõber,« ütles ta noogutades. »Asjata oled käinud, kergeusklik oled! Pole veel keegi siin halli taeva all unenägude järgi midagi saanud, ei saa ka sina. Tühipaljas pettus kõik, mine rahuga tagasi koju! Niisuguseid unenägusid olen minagi mitu korda näinud, aga kas ma hakkasin nende järgi tühja tuult sõtkuma?« 

Ta seletas Siimule oma järgmise unenäo: 

»Mine, Andres, Tahkuranda! ütles mulle tänavu kevadel unes imelik mees, kes rändas mereäärt mööda ringi ümber riigipiiride. Mine Tahkuranda ja otsi sealt üles see maja, mis on sada kakskümmend sammu kaldast eemal. Selles majas elab vanamees… korvitegija Siim, ja selle majakese läve ees on lai kivi, kanguta see üles, kivi all on katlatäis kulda… Aga kas ma läksin selle rumala unenäo peale mööda maailma hulkuma, seda Tahkuranna Siimu üles otsima? Jumal temaga! Kõik puhas lori! Ei tunne Tahkurand niisugust maja ega niisugust Siimu! Puhas lori!« Siim vajus jõuetusest röötsakile silla käsipuule, need võõra sillavahi sõnad panid ta hetkeks vaaruma, ta näost kadus viimane veretilk. 

»Kahju küll,« kuulis ta sillavahi kumisevaid sõnu oma selja tagant. »Käisid kaks päeva asjata sillal, aga õnne ei tulnud sulle kuskilt. Jah, kahjul« 

Kuid Siim ei kuulnud enam neid sõnu. Siim oli juba sillalt kadunud. Ta ei läinud enam laevakeresse ööbima, vaid libises mööda rannariba nagu must vari, libises tagasi Tahkuranna poole.

Ühel pool mühises mets, teisel pool avar meri, – Siim käis nagu kahe vaenulise, relvi täristava sõjaväe vahel. Ja keskööks tuli silmapiiril nähtavale ta vana must maja, sada kakskümmend sammu merest eemal, tühi, uks ühel hommikul naelaga kinni löödud. 

Nagu meeltesegane langes Siim kohale jõudes läve ette laiale kivile ja ajas oma ahned sõrmed kivi ääre alla. Ta lamas kaua röötsakil kivil, meri oigas ja ulus ta läheduses. 

Siim vinnas suure kivi üles ja veeretas eemale. Ta sõrmed hakkasid nagu rehapulgad liiva kraapima, süda peksles ärevusest, hing ähvardas takerduda. Ta ei kraapinud kaua… ja juba sattusid ta küüned vastu kumisevat metalli… 

Katel!… Kuld!…

Siimu kärmed käed haarasid suure vaskkatla sangadest kinni ja tõstsid ta augu äärele. Ta segas hullunult kamalutega selle sisu – kuld, kuld, sulaselge kuld…

Nüüd sai Siimust rikas mees ja ta veetis oma vanaduspäevad külluses ja õnnes. 

Ent hoiatus: 

Vana Siim on juba ammugi surnud ja tema rahapajalugu teab ainult ta vennapoeg Mikk, lambavaras Näps. Kuid see lambavaras Näps on igavene luiskam ning küllap seegi rahapaja-jutt võib olla vaid üks tema lorijutte.