Tamara Luuk

Kuraatori eessõna

Evi Tihemets ja August Künnapu „Õnn ja kõik ülejäänu“

„Õnn ja kõik ülejäänu“ on Evi Tihemetsa ja August Künnapu ühisnäitus Tallinna linnagaleriis alates 6. maist. Tihemets on kunstnikuks koolitatud oma ala meister, kes enda tööriistakasti unistaja vabadusega aeg-ajalt segi paiskab. Künnapu on primitivistist-professionaal, kes imetlusväärse järjekindlusega maalib oma unistuste abil piltideks pärismaailma ilminguid.

Evi Tihemets kuulub otsapidi ajastusse, mida meie kunstilugu nimetab „kuldseiks kuuekümnendaiks“. Juba 1950. aastate lõpus tõi ta oma väikese formaadiga maaliloomingusse vormilise vabaduse ja üldistuse, mis üritas järele võtta nii meie kunstis katkenud kui ka muu maailma arenguid pärast teist maailmasõda. Kuigi graafikuks õppinud ja nõukogudeaegse hoolsa realistliku koolituse vastuhakuta ning pakutavat alahindamata omandanud, tuli ta sellest justkui elu õppetunnist välja omapäi katsetamisega just maalitehnikates. Hruštšovi sulaaja tegi ta kaasa endast veidi nooremate meeskunstnike Peeter Ulase, Herald Eelma, Renaldo Veeberi ja Jüri Palmi kõrval. Siiski jäi ta nende mehelikult jõulise uuenduslikkuse ja endast veidi vanema Vive Tolli ning järgneva tähelepanuväärse naisgraafikute plejaadi vahele. Mulle tundub, et pärast õpinguid vabakutselise kunstnikuna tegutsedes oli Evi Tihemets lähedasem oma lõputöö juhendaja, edukalt ka maalikunstiga tegelenud graafik Alo Hoidrega ja klaasikunstnikuks õppinud, tippgraafikuna tegutsenud Kaljo Põlluga kui tundlike ja valdavalt lüüriliste sookaaslastega.

Ka August Künnapu tegutseb kunstnikuna omamoodi põlvkondadevahelisel alal, temagi on alati olnud vabakutseline. Teisel ajal, erineva soodumuse ja kujunemistrajektooriga. Oma vanematega sarnaselt alustas ta humanitaar- ja arhitektuuriõpinguid, aga 2000. algusest pühendus jäägitult maalikunstile. Ta tuli Eesti kunstipilti kauaoodatud „päris naivistina“, astudes iseõppijana Lembit Sarapuu kui ametliku maalistuudiumi läbinud (muide, Evi Tihemetsa eakaaslase), liigitamatu teismoodi tegija kõrvale. Alguses imelapsena tervitatud Augusti jätsid asjatundjad peagi rahule, nagu see sageli juhtub, mingil ajal ei olnud tema kui kunstniku arengu kohta enam palju öelda. Tema algusest peale välja kujunenud maalimislaad ei andnud põhjust ajamärke maha panna ega suuri isiklikke muutusi kirjeldada. Aga tema rõõmsad ülesvõtted meile tuttavast elust nakatavad siiani oma elurõõmuga ja tema fänniklubi on endiselt arvukas, entusiastlik ning truu.

Sellest, mis on erinev. Ülejäänust

Evi Tihemetsa näituste ja nende vastukajade arv on väga suur, tema loomingust on koostatud katalooge, tehtud filme ja kirjutatud artikleid. Evi areng kunstnikuna käib nüüdisaja ja läbi elatud ajastute stiili- ja mõttesuundadega sünkroonis. Ta on koolitatud teostama pea kõiki kunstižanre: portreid, maastikke, natüürmorte, realistlikke ja abstraktseid kompositsioone. August teeb seda, mida armastab ja usaldab, nii nagu tunneb ja oskab. Natüürmort või loodusvaade teda ei käivita, ta keskendub läbinisti inimesele, kultuuri- ja kunstimaailmale: „Teemadering, mis mind huvitab kujutavas kunstis, on sama, mis päris elus: arstindus, filmindus, kirjandus, muusika, sport, arhitektuur.“¹ Oma töölaadi iseloomustab ta nii: „Minu maalimisprotsess näiteks on üdini spontaanne – värvigamma ja kompositsioon lähtub hetke sisetundest, ma ei tea iial ette lõpptulemust.“²

Evi, vastupidi Augustile, töötab tegevust maksimaalselt kontrollides, oma teoseid iseloomustab ta neid ajakohaselt kokku võttes: „Üks minu loomingut läbivaid teemasid on olnud ohustatud maailm – mitte niivõrd inimese loodusliku keskkonna kui suhtumise mõttes ellu, selle põhiväärtustesse, mis avaldab muidugi mõju ka keskkonnale. Teine oluline teema on olnud memento, üleskutse mõtestada uusima aja liigrohkeid süütuid ohvreid.“³ Mõlemad kõnelevad argistes terminites ja nopivad kujutamisainest kuulsusrikkast või vähem kuulsusrikkast argipäevast ning ajaloost, kuid suhtumine, mis avaldub nende hoiakuis, on erinev. „Künnapul on ükskõik poliitikast, majanduskasvust või -langusest, võrdõiguslikkusest, millest iganes … Künnapu on seatud elama tänases päevas, kuid tema hing on seatud kokku kõlama möödanikuga,“ kirjutab Mare Joonsalu.⁴

Tõepoolest, Augusti teemadest moodustavad suure osa lapsepõlvemälestused, oma nostalgias on ta nurgeline, leebe ja õrn ning harvaesinevalt otse oma poolehoidu avaldav. Evi Tihemetsas, tema pikast loomingulisest karjäärist hoolimata, pole kübetki nostalgiat, nii tema kui ka tema looming elavad läbinisti olevikus. „Püüan oma maalides kirjeldada maailma sellisena nagu ta on – ilusamaks ega koledamaks tegemata,“ ütleb August,⁵ aga kasutab samal ajal ning meelsasti lakoonilisi, abstraktseid ja raskekaalulisi väljendusi, nagu „vaimsus“, „kosmiline energia“, „ajatu“ ja „igavikuline“.

Evi on olemuselt palju maalähedasem, loodust tunnetavam, mis ei sega teda olemast kirglik kirjanduse lugeja ning tähelepanelik elu- ja kunstiprotsesside jälgija. Puhas emotsioon ei tule kõne alla pikka käsitööd ja ettenägemise võimet nõudvas graafikas, see-eest võib Evi teha ükskõik mida, tema kompositsioonid, värvipalett ja kujundite kooslus on veatud, professionaalselt teostatud ka peagi 90-aastaseks saava kunstniku kokkupanduna. Ta korjab oma graafiliste lehtede suured kujundid ja ajatud üldistused välja elunähtuste pealt nagu koore piimalt.

Augusti üldistus on artist statement, täpselt väljendatud kunstnikupositsioon, tema maalid kujutavad elu üldistusi tegemata. Ehk on selles ka paratamatut põlvkondlikku erinevust. August ütleb „ajatu“ või „suur lihtne kujund“, kuid tema põlvkond niisuguseid termineid enamasti ei kasuta, kriitikassegi naasevad need alles praegu ja tasapisi. Evi on eluterve pragmaatik nii elus, kunstis kui ka sõnas, August on neis kõigis asjatundlik unistaja, kes samal ajal, ja vastupidiselt Evile, on meediateadlik ning oskab seda ära kasutada. Evi toimetab meelsamini plaati või kivi käsitsedes ja ehitab oma töö graafilise kujundi arenguloogikale, August ehitab filmi või fotokaadri antusele. Tahaks öelda, et Augusti looming on põlvkonnaülene, aga õigem oleks väita, et see on pigem põlvkonnaväline.

Evi looming püüab ajaga sammu kõndida, jälgib arengut. Nii on tema töödes olnud märgatavaid mõjutusi Herald Eelmalt, Peeter Ulaselt, Vello Vinnalt kui ka Raul Meelelt, sageli paigutab ta oma pildid näituseruumi läbimõeldud installatsioonina. Hoolimata sellest, et graafika kõrghetked on ammu möödas ja traditsioonilised graafikatehnikad tähendust kaotavad, läbib Evi Tihemets oma loomingus kõrgpunkte, puhub ikka ja jälle tuha alt lõkkele selle kunstiliigi leegi, üllatades vaatajaid muutumistega, mida ei saa kirjeldada kunstniku meediumisse ja teostuse nüanssidesse süvenemata. Tema tööde taustapindades ja faktuurides on nähtavaks muudetud kogu plaadi või kiviga töötamise protsessi ilu, oskus ning jõud.

Augusti loomingut on vormiarengu aspektist analüüsinud vaid Elnara Taidre, sedagi varasemate maalide näitel: „Tema kujutamisviisile on omane skemaatilisus ja teatud stiliseerimine, üldistus – ta ise väidab, et vaatab „maailma ja inimesi kujunditena“. /…/ Ta pöörab suurt tähelepanu värvile ja lahendab tööd põhiliselt koloriidi abil. /…/ Detailidele on iseloomulik täpiline lahendus – lõuendile eraldi peale kantud pintslitõmbed, millega Künnapu meelsasti täidab erinevaid pindu arhitektuurilistest elementidest tegelaste riiete mustrini. /…/ See võte loob intensiivse ruumimulje vibreerivate pindadega ning annab edasi stseeni emotsionaalse seisundi. /…/ Ta kujutab seda, millesse usub ise, ning see siiras veendumus, ühendatuna tähelepaneliku vaatluse ja hea maalimisoskusega, toimib alati tõrkumata. August Künnapu maailm on kohati infantiilne, jabur ja totakas, kuid alati sümpaatne ja elurõõmus.“⁶

Nii see on: Evi Tihemetsa mängumeel avaldub tehnika ja värvilise kujundlikkuse kasutamises, Augusti oma väljendub vahetus lapseks olemises. August ütleb: „Heas kunstiteoses peaks olema võrdsel määral südant, kätt ja silma, nagu arvasid vanad hiinlased. Jätkem aju muude toimetuste tarvis, armsad kunstnikud ja kunstitarbijad!“⁷ Evi võtab Hiina mängu tangrami ja vaatab, mida selles moodustuvate kujunditega teha annab.⁸ Ta kontrollib nii detaili kui ka tervikut, on oma materjalist üle ja annab põhjust endast kirjutajaile öelda: „Evi Tihemetsa abstraktsed kompositsioonid on pigem analüütilised kui impulsiivsed. /…/ Teda on õigusega nimetatud intellektuaalseks loojaks. /…/ Samas on märgitud, et tema parimates töödes seisab mõistuslikkuse kõrval mingi teesklematu lihtsameelsus ja kohmetu õrnus.“⁹

Taandades kunstiteose iseloomustus teemale ja teostusele, liigub August vaieldamatult teemasid, Evi teostust pidi.

Õnnest, mis ühendab

Tundub, nagu käiks maailma asju järjekindlalt kujutava ja usaldava Augusti õnn väljast sisse, kunstiprotsessi sisemust nähtavaks töötleva Evi oma aga seest välja, kuid niisugune järeldus ei päde päriselt. Evi on muutuva aja, August oma usu ja eelistuste lillelapselik laulik. Välise aja ootustega sünkrooni sattumine on küll tema tunnustamise eeldus, aga ei mõjuta tema loomingut karvavõrdki.

Mõlemad töötavad regulaarselt väljakujunenud rütmis, mis iseloomustab teadlikkust ametist ja elulisi valikuid. Evi teiseneb lakkamatult: kord õpitu pidev arendamine on andnud talle oskuse hälbida reegleist, mida ta tunneb ja kasutab neid oma vormidega vabalt mängivais kompositsioonides või suure üldistusjõuga dramaatilistes ja faktuuririkastes kujundites.

Augusti loomingus kujundi vormilisest arengust rääkida ei saa. Õigemini, see oleks formaalne, oleks tähtsusetu selle vaimustava värvirikka kirglikkuse juures, millega ta täidab figuure moodustavaid pindu. Need ei ole kujundid, need on figuurid koos nende tegevusruumi atribuutidega, millest koosnevad Augusti kord rohkem, kord vähem õnnestunud pildid. Teda vaimustab maailm sellisena, nagu see paistab, ja maailma, millele August kaasa elab, on piisavalt palju, et täita ära ühe kunstniku elutöö. Teemade haaval.

Ka Evil on kirkamaid ja tuhmimaid, hõredamaid ja küllastatumaid töid. Vanemaks saades oskab ta oma jõujääke aina leidlikumalt rakendada, kasvavate piirangutega arvestada, ühel allesjäänud viiulikeelel mängimiseni välja, kui vaja. Lõikab vanad tõmmised tükkideks ja paneb need eksimatult kokku uutes kooslustes nagu praegu või trükib üle nagu enne.¹⁰

Tugeva ja isepäise, loodusjõudu täis Evi kõrval näivad väga vastandlikuna Augusti haprus, tema jäägitu kultuuris viibija haavatavus. Ent kuigi August loob etteantust usaldades, Evi seda vormides, ja kuigi Augustil õnnestub, aga Evil ehitub, on tulemusena valmiv kunstiteos õnn mõlemale ühtviisi. Elu, see, mis moodustab ülejäänu, ei sega neist kumbagi, vaid inspireerib oma traagika, ilu ja rõõmuga. Nad täidavad oma kohust elu ja kunsti ees rahulikult ning rapsimata. August naivistidele omase „nii hästi ja nii täpselt kui võimalik“, Evi professionaalina, kes oma ameti võimalusi tellida oskab. Erinevalt, nagu see peabki olema, oma kutse järgimises vabadena.

Oleksin peaaegu unustanud, et Evi on loonud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks värvilise litograafia „Õnn“, kus pildil kujutatud valgusküllasele loodusvaatele annab erilise üldistusjõu lühike kolmetäheline sõna. Tegu on omalaadse kummardusega õ-tähele ja Otto Wilhelm Masingule. Evi Tihemets: „Tekkis ühe töö mõte, see oli lihtne /…/ Eesti maastik ja üks Eesti täht selle peal /…/ kuulasin Vikerraadiot, seal räägiti õ-tähest /…/ see „õnn“ tuli lihtsalt, et teha üks lühike sõna selle looduse juurde: põhjamaa taevas, lõunamaa mäed ja mingid väiksed merelainetused. Eesti vanimas kirjasõnas õ-d ei olnudki, kasutati ö-d või o-d, peame olema tänulikud Otto Wilhelm Masingule selle õ-tähe eest. Aitäh.“¹¹

Nii lihtne see õnn ongi tulema, sama lihtne ja loomulik nagu August Künnapu „Preili palliga“ või „Purskkaevu ääres“.

Evi Tihemetsa ja August Künnapu ühisnäituse pealkiri „Õnn ja kõik ülejäänu“ tuli väga iseenesestmõistetavana. Piisavalt ilus ja kõikemahutav, et tähistada kahe suhteliselt suure vanusevahega, õnnesärki kandva kunstniku elust läbiminemise viiside, nende vabaduse ja ande erinevusi. Sest kui on õnn, siis on ka kõik ülejäänu.

Tamara Luuk

… … 1979

…
…
1979