Corina L. Apostol

Kuraatori eessõna

Näitus „Hetkes olemise jäljed“ lähtub oletusest, et kujutledes sotsiaalset maailma kehana, saame ümber mõtestada keha seoseid ühiskonnaga. Praeguse epidemioloogilise, poliitilise ja majandusliku kriisi ajal oleme kogenud igasuguseid muutusi, mis omakorda läbivad „sotsiaalset keha“ nagu kapillaaride võrgustik[1]. Üha ilmneb kriisi uusi tagajärgi ja nüüd oleme ebavõrdse võimudünaamika ja hierarhia vahetud tunnistajad. See toimub kogu sotsiaalses kehas, tekitades valu ja raskusi, mida tuntakse veel tükk aega pärast pandeemia lõppu. Siiski on meil ehk nüüd võimalus ümber kujundada suhe nii oma keha kui ka sotsiaalse kehaga, kuhu me kuulume.

Kunstnik Olesja Katšanovskaja-Münd keskendub igapäevaelu mikrostseenidele, mis kinnistavad võimusuhteid. Sageli analüüsib ta feministlikust vaatepunktist isiklikke suhteid, identiteeti ja mehe-naise suhteid nii koduseinte vahel kui ka argielus, mis mõjutavad naiste sõltumatust ning keha. Ta avab seda, mida Nancy Fraser nimetab raamatus „Ülekohtused tavad. Võim, diskursus ja sugu tänapäeva sotsiaalses teoorias“ (1989)[2] igapäevaelu poliitikaks, et mõtiskleda, kuidas inimesed võiksid mõista ja üritada muuta pealtnäha kõigutamatuid sotsiaalseid eristusi.

Esimesel isikunäitusel Tallinna Linnagaleriis, pealinna sotsiaalse elu südames, arendab kunstnik edasi varasemat loomingut, kujutledes ühiskonda elava, hingava ja ihaldava kehana, mida ühisel jõul käivitades saaks ehk muuta ka praegust seisaku- ja suletusetunnet. Praegu on sotsiaalsel süsteemil meie kehale märkimisväärne mõju, alustades võimalustest elus, mille määravad rahvus ja geograafia, ligipääsust arstiabile ja taskukohasele eluasemele, ning lõpetades sellega, kuidas õiguskaitseorganid meid rahutuste ajal kohtlevad. Sotsiaalne keha muutub peamiseks, kui vastatakse liikumise ja seisakuga seotud küsimusele.

 Näitusel küsib Olesja: „Kuidas edasi liikuda siis, kui liikumine on võimatu?“ Kriisi alguses tundus valitsuse korraldus püsida üksteisest lahus kummalise ja ebamugavust tekitavana. Nüüd, mitu kuud hiljem, on võõristus kadunud. Oleme harjunud mitmesuguste kehaliste reaalsustega: üksinda olevad kehad, üksteisest turvalises kauguses olevad kehad, kogunevate tudengite allumatud kehad, toidupoe järjekorras seisvad kehad, arvutiekraanil paistvad kehad, eesliinitöötajate ülistatud kehad, meeleavaldajate kehad tänaval, elu kaotanute kehad. Seisame silmitsi tulevikuga, mida iseloomustab ka edaspidi eraldatus ja ebakindlus, kus puuduvad puudutus ning pilk.

Kui me ei mata oma kogemusi maha ja neid ka edaspidi omavahel jagame, annab eespool kirjeldatud ühiskondlik trauma inimestele ühtlasi võimaluse kogeda asju üheskoos, selle asemel et üksinda kannatada. Mõne jaoks on ekraan vangla ja kodu ei ole turvaline koht. Eraldatus võib laastada meid kõiki, kui jääme ilma intiimsest või vabast suhtlusest, mis tugevdab meie eneseväärikust ja rolli ühiskonnas, tööl ning maailmas. Ehkki siinmail on karantiin olnud märksa lühem kui mujal, tunneme endiselt ärevust ja võõrahirmu ning tajume geograafilist eraldatust. Näitust ette valmistades rääkisime Olesjaga pidevalt sellest, kuidas kunst saaks pakkuda trauma mõistmiseks ning isikliku ja kollektiivse tervenemise edendamiseks ainulaadseid vahendeid.

Olesja esitab neid tähelepanekuid oma performatiivsetes skulptuuriinstallatsioonides. Ta paljastab jäljed, mis on temasse jäänud möödunud ja praegustest suhetest, vastastikmõjudest ja rollidest, kutsudes näitusekülastajaid ühtlasi määratlema iseend sotsiaalses kehas. Kuidas mõjutab meid keha dematerialiseerumine ja kammitsetusetunne praegu ning kuidas see mõjutab meid edaspidi? Näitust koostades seisime silmitsi riigipiire ületava koostöö väljakutsega, kui Olesja kunstipartnerile Aleksei Rezenkovile ei antud luba Peterburist Eestisse reisida, et kunstnikuga installatsiooni kallal töötada. Nad jätkasid koostööd interneti vahendusel, leppisid paratamatusega, et installatsiooni ei saa kavandatud kujul teostada, ning ehitasid projekti üles uues reaalsuses.

Ühiskondlik-poliitilised reeglid on kehasid alati kammitsenud ja märgistanud. Olesja paigutab naisekeha ja naiste kogemused vaadeldavate küsimuste keskmesse, uurides ühtlasi feministlikust vaatepunktist jälgi, mida keha tekitab. Näituseruumis kuuldav heliinstallatsioon põhineb Olesja, Aleksei ja Karolin Poska väljaütlemistel. Üheskoos analüüsivad nad oma sisemonoloogi ja helisid, mida nende keha tekitab arutelu vastuseks. Heliinstallatsioon astub dialoogi skulptuuridega, mis loovad visuaalse algoritmi vangistatuse tundele ja piirangutele, millega seisame silmitsi sotsiaalse organismi osana. Kas leiame viise, kuidas ennast arendada ja nende tunnetega kohanduda või heidame need sootuks kõrvale ja kasvame nende kogemuste kaudu? Ehkki kirjeldatud piirangud on kunstnike isiklikud avaldused, peegeldavad need sugudel põhinevaid ühiskonnanorme, uskumusi ja poliitikat, mis nõuavad meilt alistumist ja määravad meie tegevust.

Milliseid jälgi me endast jätame? Olesja kutsub külastajaid näituse avamisel vaatama Karolini ja Aleksei ideel põhineva performance’i käigus jäetud jälgi. Nendest juhindudes tuleks ületada piir näituseruumi ja kunstiteose vahel ning jätta endast jälgi tagumise galeriiruumi installatsiooni. Need näituse jooksul kogunevad vastastikmõjud on kui uute rütmide puutepunktid ja kehade omavaheline suhtlus, et üheskoos otsida uue ajastuga kohanemise võimalust, samal ajal tunnistades ühiseid raskusi.

Tsiteerides filosoof Hannah Arendtit, märkis feministlik mõtleja Judith Butler: „Arendti jaoks ei asu keha eeskätt ruumis, vaid tekitab koosmõjus teiste kehadega uue ruumi. Ja loodav ruum asub üheskoos tegutsejate vahel.“[3] Sellal kui pandeemia ühiskonda endiselt oma haardes hoiab, jätkub võitlus põhimõtete pärast, kuidas võiksime aktsepteeritud kehadena oma maailmas ellu jääda.

Sellel kriitilisel ristteel esitab näitus üleskutse seada koos kahtluse alla arusaamad sellest, kuidas sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud süsteemid võimu jagavad, ning mõelda, kuidas võiksime lõhestunud ühiskonnas end teisi arvestades ümber mõtestada. Vajame igasugust abi, et ümber kujundada oma suhe iseenda ja teiste kehaga, ning leida võimalus, kuidas taastada kiindumus ja hoolimine. Feministlikud teadlased[4] on juba kaua väitnud, et keha on ühtaegu nii ühiskondlikult konstrueeritud kui ka poliitikale allutatud ning seda vormivad piiratus ja kontroll. Kehapoliitika ja kehade poliitika, millel meie maailm põhineb, tuleb ümber mõtestada. Peame hakkama sellele mõtlema kohe, sest üha rohkem püütakse keha allutada eraldatuse ja pideva ahistava tähelepanuga.

 

[1] Foucault, Michel (1975). Discipline and Punish: the Birth of the Prison. Translated by Alan Shendan. New York: Random House, 1995.

[2] Fraser, Nancy. Unruly Practices: Power, Discourse, and Gender in Contemporary Social Theory. Minneapolis: University of Minnesota Press, 1989.

[3] Butler, Judith. „Bodies in Alliance and the Politics of the Street“, in Notes Toward a Performative Theory of Assembly. Boston: Harvard University Press, 2015.

[4] Brown, Nadia and Sarah Allen Gershon. „Body politics“, in Politics, Groups and Identities, 5:1, 2017.