Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse

Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,

vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes,

märatse, märatse valguse surmale vastu.

 

Ehkki targad mehed oma lõpus teavad, et pimedus

on õige, sest nende harksõnad pole tabanud välku,

nemad ei lähe vagusalt sinna lahkesse öösse.

 

Head mehed karjudes viimse laine viipel, kui säravalt

võinuksid nende nõdrad teod tantsida haljas lahes,

märatsevad, märatsevad valguse surmale vastu.

 

Pöörased mehed, kes püüdsid ja laulsid lennul pagevat päikest

ja mõistsid liiga hilja, et kurvastavad teda ta teel,

ei lähe vagusalt sinna lahkesse öösse.

 

Tõsised mehed surma lähedal, kes pimestava pilguga näevad,

et pimedad silmad suudaksid lõõmata kui meteoorid ja rõõmsad olla,

märatsevad, märatsevad valguse surmale vastu.

 

Ja sina, mu isa, seal kurval kõrgendikul,

nea, õnnista mind nüüd oma raevuste pisaratega, palun

Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse.

Märatse, märatse valguse surmale vastu.