Visandid

Truuks jäädes traditsioonilisele maali- ja joonistuskunstile, on Alice Kask neid mõlemaid tublisti rikastanud. Tema oskused ja võimed realistliku, kohati ülitäpse kujutamisviisi valdamisel hämmastavad oma pretensioonitusega isikupärale, keskendumisega kujutatava keha väljenduslikkusele. Viimane on täpne nagu hea kirurgi skalpellilõige, tagasihoidliku värviskaala maksimaalne koondumine kunstniku jaoks olulisele osutub sageli argise väljatõstmiseks argisest, teritatades peale nägemise ka tundmise võimet. Tavaline on, et Alice kasutab modellina iseennast, see modell aga mõjub pigem mehena, olles kummastav ja meeli teravdav. Tavaline on ka, et kujutatud inimfiguurid on näota, väljendusrikka keha krooniks on laiali aetud värvilaiguna esitatud pea. Seekordse töö aegluubis kukkuv tegelane on küll tinglikult, aga siiski markeeritud näolapiga, kuid tema kukkuva keha aina lamedamaks, aina paberlikumaks moondumine pöörab tema näo olemasolu topelttähtsusetuks. Alice on hiljemgi kasutanud inimkeha kui paberi või tapeedi võrdkuju, praeguse näituse kontekstis annab Anu Põdra kõnepuldist sõnade lugemise paralleel Alice’i maalile lisatähenduse, ja vastupidi.