Kõnepult

Nagu juhuslik leidobjekt, rohmakavõitu ja väga tavaline on Anu Põdra „Kõnepult.“ Ometi on see näituse kõige suurema üldistusjõuga töö: lakooniliselt ja ootamatult oma sõnumit avav, igaüht puudutav. Anu Põder oli seda tehes kuuekümnene, eluraskusi märksa kauem kogenud ja kandnud kui noored naised tema kõrval. Anu loobumised ja elule toodud ohvrid ei osanud arvestada tunnustusega, mis saabus siis, kui teda enam ei olnud. Ja mida see muutnud oleks? Tema tütre Alice’i tillukesed käeharjutused enne Eesti siiani ainsa naispresidendi suure paraadportree kallale asumist vaatavad tõtt Anu tööga, kõnepuldis tuhaks põlenud olematu kõnelejaga. Justnagu hoiatades selle eest, mis õnneks pärispresidendi päriselus teoks ei saanud. Ei Anu ega ka Alice pole tuntud oma oraatoriande poolest, nad on püüdnud läbi saada võimalikult väheste sõnadega, sest on teadnud, et sõnade maailm võib pöördumatult salvestada puuduliku või sootuks pahupidise sõnumi. Seepärast on Anu kirjeldus oma teosest väga läbimõeldud, täpne ja kasin: „Mõtteliselt loob „Kõnepult“ kaks erinevat ruumi: vaatajapoolses ootus, uudishimu, tagumine täis pinget, higi, kirge, eneseteostust. Tehniliselt sai oluliseks, kuidas ükski säde tagaküljelt ei rikuks seda esikülge, sest see tuli on väga ettearvamatu.“¹

1 https://arhiiv.err.ee/vaata/paeva-kunstitoo-konepult-anu-poder