Alexei Gordin
Mida nägi narkar enne surma unes
2013/2022
Iseennast iseloomustades on Alexei Gordin öelnud: „Oma töödes võtan kokku mõned igapäevaelust inspireeritud probleemid ja muudan need kunstiks. Loon pildi rohketest võimalustest, mis ei leia aset reaalsuses, aga mis visualiseerib ja annab kuju isiklikele hirmudele ja ebameeldivustele.“1
Kogemus, mille said üleminekuajal eestlastest eakaaslased kümmekond aastat varem – narkootikumid, subkultuuride marginaalne elustiil ja rajumuusika vabastav ning ühtaegu ennasthävitav maailm – on Alexeile ilmselgelt tuttav, selle tunneb ära tema mõlemat filmi kandvast vaibist. Siiski erinevad need aastase vahega tehtud filmid. Andeka noore kunstniku loominguline küpsemine on kiire: esimese video lineaarsus muutub junkie-filmis keerulisemaks, sellesse tungivad nagu kiilud ajalised nihked. Pilves junkie sureb siin kaks korda: filmi alguses valgel talvisel maastikul rändava noore naise ükskõikse pilgu all ning siis filmi lõpus maastikku haihtudes, ära ja kaugele tüdruk-haldjatest, heledais kleitides teda suvemängudesse tõmmanud kaunitaridest. Tänu neile tüdrukutele, kes kehastavad tema suduse aju nägemustes kuju võtnud unistusi, elab junkie läbi oma elamata elu.